Võimud reageerisid narkogrupeeringu jõhkrale teole kiire eriolukorra väljakuulutamisega ning liiklus oli nädalavahetusel häiritud peaaegu et pooles Rio linnas. Mõnel pool katkes näiteks ühistranspordiliiklus, kuna narkoärimeeste käsilased põletasid maha busse, mistõttu bussifirmad teenuse osutamise ajutiselt lõpetasid.
Esmaspäeva õhtuks oli rahutustes surma saanud juba üle kahekümne inimese. Linnas, mis alles mõned nädalad tagasi võitis 2016. aasta olümpiamängude toimumislinna „missivalimised“. Riigi president Luiz Inacio Lula da Silva on lubanud kulutada üle poole miljardi krooni riigi raha vägivallatsejate ohjeldamiseks ning osta politseile ka kuulikindla helikopteri. See muidugi ei ärata ellu kolme helikopteris surma saanud politseinikku.
„Eks meil käib siin paras kodusõda narkoärikate ja politseinike vahel,“ kehitas mu sõber õlgu, kui temalt suure hukkunute arvu kohta aru pärisin, „loogiline, et sõdadega kaasneb inimohvreid.“ Tõsi, Rios viibivaid välismaalasi, gringosid, politsei sõda narkoparunitega eriti ei puuduta, sest Põhjatsooni välismaalastel enamasti asja pole.
Rio de Janeiro koosneb nimelt vähemalt kahest täiesti erinevast linnast — üks on Lõunatsoon (Zona Sul), kus liiguvad turistid ja elavad rikkamad brasiillased ning teine on Põhjatsoon (Zona Norte), kus inimesed on vaesemad ning arhitektuurgi hoopis teistsugune kui see, mida Rioga enamasti seostatakse.
Vägivald, röövimised ja politseinike kokkupõrked narkokaubitsejatega on cariocade ehk Rio de Janeiro elanike jaoks muidugi kahjuks üsna igapäevased teemad, hoolimata sellest, kas nad elavad Lõuna- või Põhjatsoonis.
Peaaegu kõik vähegi haritumad cariocad on näinud ka mullu Berliinis kuldkaru võitnud Brasiilia filmi „Eliitüksus“ ning tunnistavad, et osa Rio tegelikkust ongi üsna filmis kujutatu sarnane. Pole ime, sest Rio de Janeiro eliitüksuse BOPE igapäevasest võitlusest organiseeritud kuritegevusega rääkiva filmi aluseks oleva raamatu autor on endine BOPE liige.
Näiteks räägivad mu tuttavad kõik ka ühest suust, et kui BOPE siseneb favelasse, siis põgenevad kohalikud elanikud nii kiiresti, kui jalad võtavad — BOPE vange ei võta ning neil on ka üsna ükskõik, kas kuuli ette jääb narkolord või süütu viie lapse ema.
Põhjatsoonis elav Tatiana kehitas laupäeval juhtunust rääkides vaid pisut ükskõikselt õlgu. „Me oleme vägivallaga harjunud, me ei saa sellest oma elu häirida lasta. Oleks ju võimatu hirmu tõttu näiteks nädal aega kodus vangis istuda,“ sõnas ta, „ma ei saa iga kord, kui kodust väljun, hirmu tunda. Elama ja tööl käima ju siiski peab.“
Nii võtavadki cariocad selliseid vägivallailminguid rahulikult. Milleks paanitseda, kui sellest tegelikult mitte midagi ei muutu? Pigem tasub arutleda selle üle, miks ei räägita Brasiilias eriti vägivalla tõelistest põhjustest. Kuidas valitsev eliit polegi eriti huvitatud vaesemate ühiskonnaklasside elujärje ja haridustaseme parandamisest, kuna kes siis kantseldaks nende lapsi ja kasiks nende kodusid?
Brasiilia ühiskond on väga ebavõrdne — vaesematel brasiillastel sisuliselt puudub ligipääs korralikule haridusele, järelikult ka parematele töökohtadele. On selge, et kui inimesel puudub võimalus end legaalselt ära elatada, on suurem tõenäosus sattuda kuritegelikule teele ning muutumine mutrikeseks favelade narkokaubanduses on üsna kerge. Kusjuures Rio de Janeiro narkoparunite elust saab varsti lugeda ka eesti keeles, Eesti Päevalehelt peaks peagi ilmuma raamat „Jumalalinn“, mis oli aluseks samanimelisele filmile.
Pühapäeva pärastlõunal pääses mu sõber siiski lõpuks ka koju. Olukord oli tema piirkonnas, mis polnud kopteri allakukkumiskohast väga kaugel, enam-vähem kontrolli alla saadud. „Lugesin lehest, et BOPE on minu tänaval, seega võin rahulikult koju minna. Nüüd on kõik taas turvaline. Või hea küll — turvalisem,“ raporteeris ta.
Autor on Brasiilias elav Eesti ajakirjanik, kes on äsja avaldanud Rio de Janeiro teemalise raamatu „Mina, vandersell. Lõuna-Ameerika päevik“.
