Ostukeskused lämmatavad kodanikuühiskonda

Iga ühiskonna avatuse üheks mõõtmeks on avaliku ruumi olemasolu, millele on vaba, eraomanikest sõltumatu juurdepääs ning milles tegutsemise aluseks on avalik, mitte erahuvi. Antiik-Kreekas oli selliseks keskuseks Agora, hilisemal ajal linnakeskväljakud või turuplatsid. Täna on sellisteks kohtadeks saamas ka ostukeskused, meelelahutusasutused või kiirtoidukohad.

Linnaväljakutest, parkidest või turuplatsidest eristab neid piiratud juurdepääs, eraomandus ja erahuvi eelistamine avalikele huvidele, mistõttu sellist linnaruumi on hakatud kutsuma ka pseudoavalikuks ruumiks.

Pseudoavalik ruum — nagu ostukeskus — pole oma olemuselt taunitav. Oluline on, kuidas ta suhestub meie elu teiste aspektidega. Demokraatia arengule on ohtlik, kui ostukeskus või meelelahutusasutus on ainsaks kohaks, kus inimesed koguneda saavad. See võrduks sellega, et internetist saaks täielikult reguleeritud ja maksustatud virtuaalne ruum.

Paraku on näiteks Tallinnas olukord just selline. Uusasumitesse on arendajad kas hoolimatusest või kasumiahnusest jätnud planeerimata avaliku ruumi — väljaku, pargi või spordiplatsi. Selle puudumine takistab kogukonnatunde tekitamist ja vähendab üleüldist turvalisust. Samas on varasemateks asumikeskusteks planeeritud kohad jäetud hoolitsuseta ning just ostukeskused on ainsad tühimiku täitjad.

Olukord on kahtlemata meelepärane ostukeskuste omanikele või juhtkonnale. Nemad pole enamasti huvitatud selliste funktsioonide tagamisest, mida avalikult ruumilt eeldatakse, vaid oma taskute täitmisest. Seetõttu piiratakse rangelt kodanikeühenduste, kogukonnagruppide, poliitiliste organisatsioonide või sotsiaalsete rühmituste ligipääsu sellele uuele avalikule ruumile, välistades sellega inimeste kokkupuutevõimalusi sedalaadi liikumistega.

Pseudoavalikus ruumis pole inimestel muud rolli kui tarbimine ja meelelahutus. Maheda muusika saatel edastatakse meile teadandeid uutest pakkumistest ja näiline heaolu läbi tarbimise ongi loodud. Albert Schweitzeri varsti pea sajanditaguses essees on kirja pandud mõte, et vabaduse poolest on suurlinnade inimeste elutingimused kujunenud kõige ebasoodsamalt. Vastavalt sellele on nad vaimselt ka kõige ohustatumad.

Võiks ju argumenteerida, et kellele seda avalikku füüsilist ruumi ikka vaja on, kui internetis võib takistamatult diskuteerida. Ometigi ei asenda see vajadust reaalse piiranguteta kasutatava avaliku ruumi järele, kus väljendub avalik võim, kus ilmnevad vabadus või väljendusrikkus, kus on suhtlemise koht ja avaldub meie ühiskondliku elu mitmekesisus.

Meie linnaäärsetesse „angaaridesse” kanaliseeritud tegelikkuse ja soovmõtlemisena korrutatava kodanikuühiskonna vahel valitseb ilmne vastuolu. Ühelt poolt on kõigil kõrini ühesuunalisest kommunikatsioonist, mille ilmekaks näiteks on parteide majasuurused plagud, rämpspost ja läilad telepurgilubadused. Teisalt on rimide ja selverite, hüper- ja superkeskuste formaadidirektorid (sic!), haldusjuhid ja kommunikatsiooniinimesed otsekontakti võimatuks teinud. Parteidel ongi ilmselt nii lihtsam.

Ent kodanikuna ei ole mina sellise olukorraga rahul. Eestist mõnda aega ära olnuna olen harjunud, et igal nädalal on minu linnaosas üritused ja pühapäevahommikune turg. Kodanikuühendustel on regulaarselt võimalus oma stendid ülesse sättida ja inimestega otse suhelda. Linnalähedased mahetootjad, veinimeistrid ja õllepruulijad aga saavad oma kauba otse turule tuua ning aastatepikkusest käimisest on tekkinud lojaalsed püsikunded.

Tunnen suurt heameelt Tallinnas käivitunud täikade ja kodanikualgatusest sündinud kooskäimisvormide üle, ent ometigi ei vähenda see vajadust puuduvate väljakute, parkide või spordiplatside järele. Talvel aga peaks olema võimalik leida piiranguteta tasuta kooskäimiskohad nendessamades ostukeskustes või mujal katusealustes.