Peeter Võsu: Riiklik ravikindlustus on eluohtlik
Kui on tegemist nägemise või kuulmise nõrgenemisega, elab igaüks selle vaatamata ebamugavustele üle. Kahjuks on ka haigusi, mille puhul on otsekohene arstiabi eluliselt tähtis.
Enamasti pakutaksegi patsiendile, kelle probleem vajab kohest sekkumist, hoopis kiiremat lahendust. Kui haige soostub oma ravikulud ise maksma, on järjekord nagu võluväel kadunud. Ravile pääseb kohe ja isegi sama arsti juurde, kellel muidu pole nädalate kaupa ühtegi vaba vastuvõtuaega.
Tuleb välja, et probleem ei ole arstide ega vastuvõtuaegade puudumises, vaid raviks vajaliku raha nappuses. Seda kinnitab ka diskussioon visiiditasu võimaliku kehtestamise üle või selle suurendamise üle seal, kus see juba kehtib. Kindlasti on selles, et ravida saab nii palju haigeid, kui on ressursse, oma loogika. Ka parima süsteemi puhul ei ole võimalused piiramatud. Eelis on kindlasti neil, kes saavad oma tervise eest ise lisa maksta.
Abivajaja seisukohast vaadates tundub, et tegemist on karjuva ülekohtuga. Mõnigi inimene on läbi aastate maksnud midagi vastu saamata tuhandeid kroone haigekassasse. Kui ootamatult häda kätte tuleb, siis osutub kogu senine maksmine asjatuks. Raha seal lihtsalt ei ole. Seda vähemalt hetkel, kui maksja seda kõige kiireloomulisemalt vajab.
Kui inimene kindlustab oma elu, tervise või vara ärireeglite järgi toimivas kindlustusettevõttes, maksab ta kokkulepitud hinna ja saab lepingupõhise summa eest vastavalt raviteenust või hüvitist. Pärast lepingu sõlmimist ei saa firma tingimusi uisapäisa muuta ega vastutusest keelduda.
Kui raviteenuse osutamiseks on riik määranud 13-protsendise makse ja seda aastate jooksul ka saanud, kuidas on võimalik abivajajale öelda, et tema raviks puudub raha? Kas riik vastutab inimeste eest, kellelt ta selle raha on kohustuslikus korras ära võtnud? Isegi eraettevõtjalt nõutakse vastutustundlikku käitumist. Riik ei tohiks mingil juhul vastutusest kõrvale hoida. Vastupidi, riik peaks usalduse ära teenima ja käituma palju vastutustundlikumalt, kui suvaline eraettevõte.
Hiilivalt on hambaravi haigekassa vastutusalast välja arvatud. Seejärel tekkisid arstide visiiditasud, mis omakorda osutusid ebapiisavaiks. Tekkinud on olukord, kus maksjal on kohustus, kuid selle eest ta teenust ei saa. Minimaalne vastutus peaks olema sarnaselt kindlustusfirmaga — kui raha on vastu võetud, tuleb patsient kindlustada ka teenusega. Seda iga tervisehädaga.
Kui küsimus on abivajaja diagnoosimises ja eluohtliku haiguse kindlakstegemises, siis on selle otsekohene kättesaadavus igaühe võõrandamatu õigus. Kui esmavisiidile pääsemiseks tekib nädalate pikkune järjekord, on tegemist riigi usaldusväärsuse küsitavusega.
Loomulikult võib tekkida küsimus, kas 13 protsenti on piisav raha ravikindlustuseks. Tegemist on solidaarsuspõhise maksmisega — makstakse vastavalt sissetulekule ja kulutatakse vastavalt vajadusele. Vaatamata sellele on 13 protsenti palju, arvestades, et keskmine inimene vajab arstiabi harva.
Tuginedes tervele mõistusele ja lihtsale loogikale tundub, et Eesti meditsiini korralduses on suuri probleeme. Aeg-ajalt on kuulda miljonite kroonide suurustest investeeringutest kaasaegsete haiglate ehitamisse või sisustamisse. Samuti lähevad suured summad soodusravimitesse. Tundub, et nii ametnikud kui ka poliitilised otsustajad kulutavad sageli teiste raha vastutustundetult. On palju kohti, kus igaüks korraldaks isikliku vastutuse korral asju teisiti.
Kellelgi ei ole midagi kenade ja hästi sisustatud raviasutuste vastu. Igaüks eelistab uut, kena ja puhast ooteruumi ja kabinetti vanadele räämas hoonetele. Kui selle tulemuseks on haigete ravimisest loobumine ja inimelude ohtu seadmine, ei õigusta ennast ükski kaunis raviasutus. Riik peab võtma vastutuse ja seadma ravirahade kulutamisele õiged prioriteedid.
Kui meditsiini valdkonnas on vastutajateks need, kes ei ole hakkama saanud või ei suuda seda hallata, tuleks nad välja vahetada nende vastu kes suudavad.
Täna on kindlustatud riigi sissetulek ja vastutava riigiametniku sissetulek. Kindlustamata on aga raviteenuse vajaja. Riik on raha sisse kasseerides võtnud endale kohustuse probleemi lahendamiseks. Rahva raha kasutamisega kaasneb ka vastutus. Kui see osutub liiga raskeks, tuleb muuta süsteem ja jätta igaühele võimalus oma raha eest end ise kindlustada.
