Kohalike valimiste eelsed kampaaniad oleksid olnud koht, kus suure suuga solidaarsusest rääkivad poliitikud ometi kord rahvaga ühtekuuluvust võinuks tõestada. Sellest oleks isegi hea eetilise kampaaniateema saanud: „Meie kärbime oma kampaaniat veerandi võrra!“ või „Reostame linnapilti vähem kui varem!“ Aga ei.

Võim on magus pirukas, mis meelitab kõigist ilusatest sõnadest hoolimata piltlikult väljendudes kööki hiilima, salaja toolile ronima ning riiulile sorkima minema. Lõppenud nädalal avalikustatud uuringu kohaselt rebivad kaks suurimat erakonda Kõiksesuurema koha pärast numbriliselt väga lähestikku, mis annab valimiskampaaniatele veel hagu juurde.

Rahvaliidu, sotside ja roheliste juunikuine seaduseelnõu jäi ja tõenäoliselt jääb ka tulevikus nõrgaks häälekeseks kõrbes. Delfi tegelikult ei pooldagi kampaaniate maksumuse ülempiiri kirjutamist seadusse. Esiteks leiavad erakonnad nagunii võimaluse sellest kõrvale hiilida. Teiseks aga näitab praegu olukord palju paremini, et vähemalt kaks suurima toetusega erakonda ei ole priiskamise ohjeldamiseks valmis reaalselt midagi tegema.

Omaette teema on, mida kõike nende kohati väiksema maja suuruste reklaamplakatite peal kokku lubatakse. Delfi imestab - kas erakonnad kujutavad tõesti ette, et nii publikul kui ajakirjandusel on haugi mälu? Me kavatseme valimistejärgsel perioodil kindlasti erakondadel nööbist kinni võtta ja nad oma lubaduste täitmata jätmisel vastu seina suruda.