Aga iga kiri sünnitab veel kirju, sest teemad on magusad ja tähelepanu tervitatav. Laari ja Liigi (ja veel kümnete Ida- ja Kesk-Euroopa mõttetarkade) pöördumine Barack Obama poole ei tekitanud tegelikult kuskil tormi. Vähemalt mitte avalikku tormi. Võimalik, et nii mõnigi inimene ja ühendus tundis kadedust, kuidas hea mõte nendeta teostati. Samas on väga usutav, et kiri jõudis õigele adressaadile ja ka paljude teisteni.

Eestis kirjutas Obamale virtuaalse vastukirja mõtleja Jaan Kaplinski, samal ajal sekkusid mängu ka truud keskerakondlased Lauri Laasi ning Enn Eesmaa. Pöörake tähelepanu - USA presidendile saadetud kirjale reageerib Lauri Laasi! See muidugi naeruvääristab kogu olukorda. Kahjuks. Sest valimiste eel on iga küsimuste püstitus mõistetav, aga mitte mõistlik.

Laasi ning Eesmaa uurisid, et kelle huvides Liigi juhitav (ja riigi rahastatud) kaitseuuringute keskus tegutseb? Hea küsimus. Aga kelle huvides keskerakondlased tegutsevad? Küsimus on sama retooriline ja kuri. Aga siiski kindla alltooniga ning mitte juhuslik.

Arvan, et peaksime iga võimaluse ära kasutama, et endast ja oma muredest maailmale märku anda. Isegi kui need ohud ei ole kõige põletavamad. Ometi ajalugu on tõestanud, et Venemaa eest pole keegi kaitstud. Meil aga on käes klassikaline olukord - eestlased ei ole ühel pool, aga vastandutakse omavahel. USA on sellest segaduses (?), Venemaa rõõmustab. Kas seda me siis tahtsimegi?