Kujutagem ette, et Eestis röövitaks ning mõrvataks näiteks Notšnoi Dozori liikmeid või vene keelele riigikeele staatust taotlevaid aktiviste. Milline kisa, kära ja rahvusvaheline propagandarünnak sellest vallanduks! President Medvedevil tekiks ehk isegi neelud oma värskete õiguste kasutamise järele. Nende, mis näevad ette sõjaväe saatmise väljaspoole riigipiire kaasmaalaste kaitseks.

Loomulikult tegeleks juhtumiga ka Eesti politsei. Riik pöörataks mõrvarite leidmiseks pahupidi, sest esiteks on Eesti õigusriik ning teiseks oleksime me ise huvitatud oma maine hoidmisest. Miski ei mõju riigi mainele hullemini, kui lahendamata vihakuriteod.

Venemaa, mis end pidukõnedes meelsasti samuti õigusriigiks tituleerib, võimaldab oma territooriumil aga karistamatut jahti inimestele, kelle seisukohad Kremli ametliku poliitikaga kokku ei lähe. Kui Anna Politkovskaja mõrv võis veel tunduda erandlikuna, siis kolm mõrva Tšetšeenias vähem kui kuu ajaga ei jäta mingit kahtlust selle suhtes, et keegi on otsustanud inimõiguslaste tegevusele selles piirkonnas „lõpliku lahenduse“ leida.

Kui Venemaa oleks tõeline õigusriik, mobiliseeritaks Tšetšeenias praegugi viibivad Venemaa sisejulgeolekujõud Natalja Estemirova, Zarema Sadulajeva ja Alik Džabrailovi mõrvarite otsingutele. Mis siis, et Tšetšeenia on nime poolest vabariik – Kremlil on seal toimuvasse sekkumiseks vahendid olemas. Küsimus on ainult selles, kas neid soovitakse kasutada.

Olgu kuritegude taga Tšetšeenia omavalitsejalik president Ramzan Kadõrov, praegused või endised vene sõjaväelased või mõni kolmas jõud – Venemaa ei ole tõsiseltvõetav rahvusvaheline partner, kui sellised kuriteod ei saa avastatud ning lõpetatud. Ainus, mis Venemaa otsustavat tegevust selles suunas takistada võib, on Kremlile lähedal olevate ringkondade seotud inimõiguslaste mõrvadega.

Ja see on väljavaade, millesse Delfi meelsamini ei sooviks uskuda...