Martin Helme: Raha võrdub võim, võim võrdub raha
Skeem iseenesest on lihtne: parlamendis esindatud erakonnad on üksmeelselt määranud endale riigikassast toetussüsteemi, mis pole midagi muud kui legaliseeritud korruptsioon. Võimul olemise eest makstakse endale lihtsalt raha. Veelgi enam: ka võimul mitte olemise eest makstakse endale raha ehk opositsiooni sattumine ei ole eriline karistus, isegi väikese esindatuse puhul, nagu on sotsidel, rohelistel või rahvaliitlastel, on summad sedavõrd suured, et tagada hea äraelamine nii organisatoorselt kui isiklikult. See ongi kartell - kui opositsioon ja koalitsioon lepivad mingis asjas ühte moodi oma huvides kokku, siis võib olla kindel, et avalik huvi kannatab ehk rahvas saab pügada.
Aga asi läheb veelgi magedamaks. Üheksakümmend miljonit, mida parteid endale sel aasta on määranud ja mille kärpimise on kõik üksmeelselt välistanud ei lähe mitte kodanikuühiskonna tugevdamiseks vaid aitavad tugevdada parteide tagatubade haaret parlamendisaadikute üle. Teatavasti on saadikud Eestis valijast sõltumatud omamata mingit kindlat valimispiirkonda, kus aru anda. Nad ei vastuta oma tegevuse eest rahva ees. See ei tähenda aga, et nad oleks päriselt sõltumatud. Riigikogu liikmeks saamine on rahalises mõttes ülimalt magus saavutus isegi jõuka inimese standardi kohaselt. Koos põhipalga, komisjoni liikme lisatasude, kuluhüvitiste ja muude väikeste ahnete skeemidega teenib saadik rahumeeli 60-70 000 krooni kuus. Töö eest, millel puudub tööaeg, vastutus, ülemused, selged kohustused ja võimalus saada vallandatud sagedamini kui kord nelja aasta tagant. Konks on aga selles, et vallandajaks pole sugugi mitte valijad, nagu arvama kiputakse, vaid partei juhtkond.
Läbi erinevate riigikogude on meil rahva poolt valitud saadikute hulk olnud 40-60%, ülejäänud on sinna saanud kompensatsioonimehhanismiga ehk tänu peibutuspartide poolt parteile toodud häältele. See tähendab, et laias laastus poole riigikogu liikmetest ei määra mitte rahvas, vaid parteide tagatoad. Seda numbrit teades on lausa marru ajav, kui mõni poliitik võtab endale jultumuse enda või oma partei sigadusi õigustada jutuga "ise valisite meid sigasid, valitsus on rahva nägu". Ei valinud. Ei ole meie nägu. Kui valimas käib pisut üle poole kodanikest, selle poole toetusega valitakse omakorda vaid umbes pool riigikogust ja valitsuse omakorda moodustab umbes pool riigikogust, siis on meie valitsuste kandepind õige ahtake. Peeglist vaatab tõesti vastu pikk nägu, sest peegel on tõepoolest kõver.
Nii või teisiti, selleks, et saada magus kohake riigikogus peab olema magusal kohal parteilises nimekirjas. Kui varem tähendas see head kohta üleriigilises reastuses, siis pärast kosmeetilisi muudatusi valimisseaduses on nüüd rõhk liikunud valimisringkonna nimekirja järjestusele. Põhimõte on ikka endine. Selleks, et saada riigikogu kohta, peab saadik vastuolu korral oma valijate või südametunnistuse ja partei juhtkonna vahel valima alati partei. Aastatepikkuse negatiivse selektsiooni tulemusel on parteide ladvikud ning kogu riigikogu täitunud põhimõttelagedate, initsiatiivivõimetute, omakasupüüdlike pugejalike käsutäitjatega, kes ei suudaks riigimehelikult käituda isegi siis, kui neile tuleks vastav käsk ja nad näeksid selles omakasu.
Selleks, et taolist olematut valitsemiskvaliteeti pakkuv kartell saaks segamatult võimul edasi vegeteerida ja võimu enda isiklikuks kasuks konverteerida, on vaja lakkamatut ja suuremahulist propagandat teha. Või nagu Res Publicas öelda tavatseti: poliitilist turundust. Turundamine on üldse üks kallis lõbu, mida kehvemat kaupa pakutakse, seda parem (kallim) peab olema reklaam. Mis viib meid tagasi geniaalse võrrandi juurde - võim konverteeritakse rahaks. Riigikogu teeb riigieelarve ja määrab riigikogus esindatud parteidele massilised tegevussubsiidiumid, mille abil garanteeritakse enda edasi püsimine võimul. Kusjuures raha läheb parteile, mitte riigikogu liikmele, sellega tagatakse parteide haare saadikute endi üle. Saadikud, kes võlgnevad oma tooli täielikult parteile ei hakka sellist korraldust muutma.
Olles võimu muutnud eelarveprotsessis rahaks, muudetakse raha valimisprotsessis taas võimuks. Inimesed võivad ju vastu rinda taguda ja kinnitada, et neid poliitreklaam ei mõjuta, fakt on aga see, et kuni kartelliväliseid alternatiive pole langetab valija oma valiku lõpuks ikka reklaami mõjul. Arvestades summasid, mida võimu juures olemine - ja isegi opositsioonis tiksumine - järgmise nelja aasta jooksul tagab - on iga kampaaniamiljon sama tulus kui riskikapitali investeering ilma riskita.
Riigieelarvest parteidele kühveldatavat raha õigustatakse korruptsioonivastase argumendiga. Kinnitatakse, et kui parteid sõltuks ärimeestest oleks asi veel hullem. On's Eestis veel mõni inimene, kelle arvates parteid ei sõltu ärimeestest? Kas keegi suudab tõsise näoga selget piiri tõmmata ärimeeste ja poliitikute vahel? Ärimehed, kes annavad valimistest valimistesse kõigile parteidele raha, ostes sedasi endale maksurahaga tehtavaid tellimusi, mille summad ületavad kordades "investeeringu" pole ju galopeerivalt kasvava riikliku rahastamise kõrval kuhugi kadunud.
Mida siis teha? Esiteks loomulikult summasid drastiliselt vähendada. Teiseks maksta kõikidele parteidele pisikest tegevustoetust sõltumata esindatusest valitavates kogudes või esindatuse suurusest. Summa peaks olema parajasti nii suur, et vajalikud riigi poolt kehtestatud toimingud ja lõivud ära maksta ning piisavalt väike, et keegi ei hakkaks parteid tegema lihtsalt isikliku äraelamise pärast. Mõnisada tuhat krooni aastas peaks olema küll ja veel. Riigikogu liikmetelt peaks täielikult ära kaotama kõikvõimalikud kuluhüvitised ja muud skeemitamise rahad ning võimaldama neil endal - ja mitte parteil - palgata isiklik abi. Abi palga ülempiir peaks olema määratud, miks mitte näiteks kuni kolmandik riigikogulase palgast. See lihtne aga oluline muutus viiks poliitika tegemise põhirõhu parteikontorist parlamenti, mis peakski olema ühe parlamentaarse süsteemi loomulik seisund. Ühtlasi aitaks see muuta saadikuid tõhusamaks oma töös nii parlamendis kui valijatega suhtlemisel.
Kolmandaks peaks kaotama ära piirangud parteide rahastamisele firmade poolt ning panema rõhu hoopis läbipaistvusele. Riiklik regulatsioon peaks võimaldama avalikkusel näha kes ja kui palju on annetanud, annetused ise ei peaks aga olema piiratud. Siis on juba avalikkuse valvsuse küsimus, kas leitakse üles annetajatele peale valimisi tehtavad meelehead maksumaksja rahaga.
On muidugi väga kahtlane, kas praeguse valimissüsteemi juures satub riigikogusse iial jõude, kes pooldavad rahastamissüsteemi muutust. Kartell on end aga piisavalt mugavalt sisse seadnud, tõrjumaks igasuguseid muutusi. Võim on muudetud rahaks ja raha tagasi võimuks.
Ent pole halba ilma heata. Praegune majanduskriis võib osutuda just nii karmiks, et tsükkel katkeb, kuna raha saab otsa. Siis alles läheb madinaks.
