Batu, Tshingis-khaani pojapoeg, tegutses Venemaa avarustes 1230. aastatel nii tõhusalt, et vanast Kiievi Venemaast ei jäänud enam midagi alles ning hilisem Moskoovia sirgus suureks juba Kuldhordi viljastatud pinnasel.

Sealjuures tegid kõik nn mongoli-tatari ikke all koogutanud vene suurvürstid jõudumööda ja üksteist üle trumbates koostööd mongoli khaanidega.

Sellele traditsioonile pani aluse juba Novgorodi vürst Aleksandr Nevski, kes ei kõhelnud valiku ees – kas olla toeks oma vennale, Vladimiri vürst Andreile või hakata Batu poja Sartaki verevennaks. Loomulikult tegi hiljem vene õigeusu pühakuks kuulutatud Aleksandr eksimatu valiku ning temast sai Batu-khaani kuulekaim vasall.

Selline võimas mees oli Batu-khaan, miks mitte talle siis sammast avada? Sest tema vabastas Venemaa ohust areneda igavaks euroopalikuks riigiks ning andis võimaluse ühtse ja jagamatu Moskoovia tekkeks, mis alates Peetrist kannab Vene impeeriumi nime.

Peeter ei teinud midagi muud, kui arendas loovalt edasi suurte khaanide võitlus- ja haldusmeetodeid, mis ei tunnistanud inimõigusi, halastust ega õigusriiklust.

Ärgem jätkem siis Peeter I üksi, vaid püstitame talle ka väärilise seltsilise, Batu-khaani monumendi!