Naised suudavad üllatada igast asendist. Kuigi vahel ka soovimatusega asendit vahetada.
Kuid mind liigutas hinge põhjani Ruitlase maailma leebe kuid loomalik kannatlikkus. Mulle on muidugi väidetud, et tehniliselt mul pole hinge. Et see, mida ma nimetan hingeliigutuseks on vaid segu kergest pohmakast ja soovist inimlik näida. Aga ikkagi. Ruitlane sai mu kätte. Luuletaja pani mind ennast kuulama ja mõistma. Kuidas?
Tõnu Õnnepalu ütles mulle kord, et mida tõsisem lugu, seda lõbusamalt tuleb rääkida, sest muidu ei suuda inimesed kuulata. Keegi ei ole eesti keeles võimeline lõbusamalt rääkima kui Ruitlane. See on selge juba tema luulet lugedes. Tema riimid on väsimatud ajamasinad, mis tähendusi pursates suudavad sina naerma ajada praegu, homme ja eile.
Oskust lausega mängida kasutab Ruitlane vilunult ja täpselt nagu Zorro mõõka ja viskenuge. Ja asjad lõigatakse lahti ja inimesed ja nende totrus on alasti ja sa naerad… naerad ja naerad. Mina ei tea, äkki mul pole (ülekantud tähenduses) ka südant, aga ma ei suutnud kaasa tunda Naisele selles romaanis. Sest see Naine oli täpselt nagu mina — südametu. Naljanumber.
Ja mind üllatas ja ehmatas see Luuletaja suur süda, see varjupaik, kus leidus koht nii paljudele lastele, naistele, inimestele, loomadele — kõigele, kogu maailmale. Ma olen nii tänulik, et mulle seda näidati. Nagu kerjus, kellele on näidatud suur rikkust ja kingitud kuldraha.
Kuigi mul ei saa seda suurt rikkust kunagi olema, aitab see üks kuldraha, Ruitlase “Naine”, ikkagi elada. Kuskil on soe, kuskil on hea, kuskil on keegi, kes hoolib ja hoiab. Mitte ainult Naisi. Ka Küla ja Alevit.
Uskumatusest pead raputades jälgid ja vaatad, kuidas loetud lehekülgedel räägitakse sulle igavene lugu uskumatust sõnnikust ja sitast, elust ja surmast. Ja kuidas selle kõige keskel kaunis roos segamatult sirgub. Kui ilusad võivad olla kurja õied.
Sellist leebet humanismi koos eluterve kurva huumoriga ei ole mina eesti kirjanduses varem näinud. Ma ei ole muidugi ka liiga palju lugenud. Praegu on selline tunne, et rohkem sel aastal lugema ei peagi.
Sest midagi paremat ei ole võimalik, et ilmub. Ja midagi halvemat ei taha. Ajad on nii rasked, nagu mul üks sõber ütles, et tuleb juua vana veini, süüa hallitanud juustu, sõita autoga, millel pole katust. Ja veeta aega Ruitlase Naisega, lisaksin mina.
