JUHTKIRI: Ida- ja Kesk-Euroopa ootab vabastamist
Iseenesest on avalikud kirjad nii PR-trikk, et saada tehtule suuremat vastukaja, kui ka sisuline karjatus. Eriti selle kirja puhul, mida ida- ja keskeurooplased saatsid Barack Obamale. Ometi peale USA riigipea oli sisulisi adressaate veel väga palju — Euroopa valitsused ja rahvad, NATO, EL, Venemaa jne.
Võib-olla alles aastate pärast saame teada, millised sündmused ajendasid eksriigijuhte suhteliselt nii dramaatilist sammu astuma. Kas selleks oli mingi avalikkusele nähtamatu tehing või trend, kohtumine või memo. Aga midagi pidi olema, sest kirja on piimaga kirjutatud umbusaldusavaldus Venemaale ja passiivsusetteheide USAle. Tähendab, et sajad senised kontaktid USA diplomaatiliste esindajatega ei tööta ega toimi, kui viimases hädas haaratakase sulepea ja saadetakse avalik kiri.
Delfi on kirja initsiatiivi, sisu ja suhtelise avameelsusega nõus ning loodab, et tänu sellele tekib diskussioon Ida- ja Kesk-Euroopa saatuse ning tuleviku üle. Kõige olulisem on tõdemus, et me pole siiski vabad ja et peame elama teoreetilises hirmus ning aeg-ajalt oma hirmudest USA-le märku andma. Meile, kes oleme Venemaa naabrid, on see paratamatus ja saatusega määratud. Tõenäoliselt igaveseks.
Mis peaks Obamale läkitatud kirjale järgnema? Ilmselt avalikult ei järgne mitte midagi. Ja ei saa välistada, et USA tunneb pärast kirja saamist mõnevõrra ebamugavalt. Mitu kärbest ja sääske on elevandile püüdnud ette kirjutada, kuidas ise käituda ja kuidas teise, natuke väiksema elevandiga käituda.
Delfi loodab, et vähemalt Eesti ei süvendanud oma niigi kehva läbisaamist Venemaaga. Kuigi seda ei saa ka välistada. Aga et me julgeme maailmaasjades (loe: ka Eesti asjas) nii autoriteetselt esineda, on tubli. Peame oma positisoone hoidma ja neist võimalikult suurel tribüünil rääkima. Siis loodetavasti ajalugu ei kordu.
