Ma alustan asja selgitamist näitega teisest valdkonnast. Ämaris ehitatakse hiiglaslikku sõjaväelennuvälja. Maksumusega 400 miljonit. Lennuvälja ehitatakse vaid ühel otstarbel: kunagi tuli keegi mõttele, et kui meil peaks minema Venemaaga jamaks, siis pole ameeriklastel või meie teistel sõjalistel liitlastel kusagile maanduda. Suurte transpordilennukitega, mis tooks sõdureid ja tehnikat. Maandumiskoha loomiseks tehaksegi Ämari korda.
See on aastaid kestnud filosoofiline vaidlus, kas ameeriklased tegelikult ka tuleksid. Afganistani, Pakistani, Iraani, Põhja-Korea ja nii edasi probleemide kõrvalt. Kas ameeriklastel oleks aega ja tahtmist? Nad on overstretched. Totaalselt. Mina usun, et me matame 400 miljonit lennuvälja betooni, valmistudes vastu võtma abi, mis iial ei saabu.
Ärmari pooldajad ei lase end sellest segada. Kui juhtub mingi jama, siis amid ikkagi VÕIVAD tulla. Sest tingimused selleks ON LOODUD.
Julgeolekupoliitikas kasutatakse mõistet "heidutus", inglise keeles deterrence. Ämari lennuväli on heidutusvahend. Me ei tea kindla peale, ja venelased ka ei tea kindla peale, kas amid tulevad. Aga nad võivad tulla. Ja paljalt see võimalus mõjub heidutavalt.
Nüüd laste valimisõigusest, mille teostaks nende vanemad.
Kuna esilagu pole meil veel mingit rahvaküsitlust korraldatud, samuti sotsioloogilisi uurimusi, tuleb piirduda üksikutest vestlustest saadud arvamustega, või siis netikommentaaridega (mis on võrreldes kommijate tavapärase tasemega paganama asjalikud).
Ma vaatasin läbi Ekspressi küljel olevad kommentaarid Anvar Samosti ja Kalle Muuli viimasele saatele "Olukorrast riigis". Samost ja Muuli arutasid Noor Eesti ettepanekut anda lastele vanemate kaudu valimisõigus.
Vastuväiteid on siin kolme sorti.
Näikse nii, et vanemad inimesed, fertiilisest east väljunud eakad, tunnevad end kõrvaleheidetuna. Samosti sõnad seal raadiosaates andsid sellele tundele hoogu. Sarnast hirmu on väljendanud ka Kaarel Tarand, kelle hinnangul on laste valimisõiguse realiseerimine samaväärne pensioniealiste hääleõiguse äravõtmisega.
See on null-mängu loogika: kui sa annad kellelegi midagi juurde, siis sa võtad sellega kelleltki teiselt midagi ära.
See kehtib konkreetsete piiratud ressursside puhul, nagu raha, aeg, toit. Ent abstraktsete väärtuste puhul? Lisades kellelegi õnne või väärikust või tähtsust, ei pea tingimata tegema kedagi teist õnnetuks, väärituks, tähtsusetuks. Valijajõu lisamine lapsevanematele on abstraktne väärtus.
Järgmine vastuväide, mille olemuse edastamiseks kopeerin kellegi kommentaatori kirja. "Mul on kodus pereliikmed Kass ja Koer. Nad on nagu oma lapsed kohe ja tahavad ka kindlasti valimistel osaleda. Kas ma saaksin valimistel nende tahet realiseerida? Siis on mul peres veel 100 lammast, kes ka kindlasti valimisel hääletada tahaks. Kas ma saaksin ka nende eest seda teha?"
Siin on mureks valijate ühetaolisuse ja võrdsuse printsiibi võimalik eiramine. Mõnel on kodus Kass, teisel on hästi suur Maja ja kolmandal on Väga Vinge Haridus. Kas nad kõik võiks tahta lisahääli? Ei. Demokraatia põhimõtteks on "üks inimene – üks hääl". Kassid, haridus ega elukoht kesklinnas ei tule arvesse. Me lähtume inimesest. Laps on inimene.
Kodulooma võrdsustamine lapsega ei ole teravmeelne humoristliku katsena ega loogilise vastuväitena.
Ja kolmas vastuväide, kopeerin kellegi Endeli kirja: "Uba, see, et anda laste hääl vanematele, on ju absurdne. Kas siis isa-ema annavad laste hääled eri parteidele ? Ei - ühele. Mis siis selle asja möte on ? Ei see vöimalus, et saad anda KE-le 4 häält, pane lapsi tegema eestlast. Minu meelest täiesti jabur idee. Eestlaste arvu tuleb muul teel saada suurenema.”
Kirjasaatja näikse arvavat nagu põhineks Noor Eesti ettepanek oletusel, et mõned inimesed tahavad hirmsat moodi hääletada Savisaare, Ansipi ja Pihli võimuletoomise nimel ja sellest kantuna kukuvad erilise innuga lapsi tegema.
Noor Eesti ettepanek põhineb vastupidisel oletusel.
Asja seletamiseks tuleb nüüd mängu Ämari lennuvälja heidutusanaloog.
Andes lastele valimisõiguse, mille realiseerivad nende vanemad, suureneb elektoraat 230-260 000 hääle võrra. Me ei tea, kui paljud nendest vanematest tegelikult hääletamas käivad. Me ei tea, kui paljud neist hääletama minnes tõesti valivad erakonna, kelle programm on kõige lapsesõbralikum. Ent me võime oletada, et paljud neist ikkagi lähevad valima ja paljud neist valivad erakonna, kes lubab parimaid koole ja lasteaiakohtasid ja mänguväljakuid ja sotsiaalseid garantiisid väikelaste vanematele ja kõike muud taolist (oletame kriitikutele vastu tulles, et mõned valivadki odava viina või tasuta hommikuTVporno lubajad, ent nemad oleks ilmselt vähemuses).
Juba üksnes selline võimalus, et lapsevanemad hakkavad oma hääletamise lisajõudu rakendama nende lapsele parimat tulevikku kindlustavate erakondade kasuks, tähendab poliitilist pööret. Maavärinat. Paradigmamuutust.
Pange end korraks poliitiku olukorda. Te tahaks hir-r-rmsat moodi tagasi võimule, no täitsa lõpp kuidas tahaks! Te ei unusta hetkekski, et kusagil on olemas 230-260 000 valijahäält, mis on alaealiste laste vanemate kätes. Te saate aru, et neid hääli ei saa kätte lihtsalt sel moel, et annate lapsevanematele 500 krooni "puhdana käde" või tegelete välklampide sähvides lastesõimes tittede musitamisega. Nende häälte kättesaamiseks on vaja programmi. Strateegiat. Tulevikuvisooni.
Ja need hakkaks tulema. Sest lapse valimisõigus on poliitikule heidutava iseloomuga.
