Riigikassa sissetulekud sõltuvad põhiliselt kogu riigi ettevõtluse edukusest. Riiklikus sektoris ringleb raha vähem kui äris. Enamuse lisaväärtusest loovad ettevõtted, mis pakuvad kaupu ja teenuseid nii kodumaal kui ekspordiks. Sellega hoiavad nad tasakaalus ka riigi väliskaubanduse. Ettevõtted annavad tööd ja palka enamusele Eesti inimestest.

Nii tööandja- kui ka üksikisiku maksude tõstmine tähendab ettevõttele lisakulu. Enamasti peab üksikisik ju palgaks seda osa rahast, mis jääb talle kätte pärast maksusid. Niisiis, kui maksud tõusevad, tõusevad samavõrra ka ettevõtte personalikulud.

Majandussurutises, mis on väljakutseks kõigile Eestis elavatele inimestele, on kummaline kuulda riigieelarve päästmisest teiste majandusstruktuuride arvel. On ju ilmselge, et kõigil, ka ettevõtetel, on niigi raske hakkama saada. Kui see nii ei oleks, ei kasvaks ju töötute hulk. Töötuks jääb enamus inimestest just äri-, mitte avalikus sektoris. Kui muuta juba languses oleva majanduse mootoriks olev ettevõtlus veelgi nõrgemaks, järgneb sellele paratamatult pankrottide laine. Sellega kaasneb uus töötuse kasv, mille tulemusena võib omakorda oodata väiksemat maksulaekumist riigile.

Maksukoormuse tõstmine majandussurutise tingimustes on ka ebaeetiline. Valitsus on viimase poole aasta jooksul korduvalt rääkinud solidaarsusest tulude vähendamisel. Avaliku sektori päästmine ettevõtluse arvel ei väljenda solidaarsust. Teiste riikide praktika on enamasti vastupidine: majandussurutise olukorras vähendatakse maksusid, mis elavdab majandust.

Maksude vähendamine suurendaks kaubakäibeid, kuna rahvas hakkaks sel juhul rohkem ostma. Suurenenud tarbimine kasvataks tootmist ja teenuste pakkumist, mis omakorda tekitaks tööjõuturul nõudlust uute töötajate järgi. Kui sellele lisada muud majandust ergutavad meetmed, pöördub majandus tõusuteele. Muude meetmetena võiks nimetada riigi garantiiga laene, uute reeglite loomist pankadele, jne.

Kuna kogu riigi ettevõtlus on raskustes ja inimesed jäävad massiliselt töötuks, ei tohiks mingil juhul maksukoormus lisanduda. Tegelikult seda ju ei olegi vaja. Riigieelarve saab tasakaalu hea tahtmise korral ka lihtsamalt. Kaks aastat tagasi saime ju sama summaga hakkama, milleni nüüd tuleks kulutusi vähendada. Mille poolest tänane päev sellest ajast erineb?

Lisandunud on mitmed investeeringud, kasvanud on valitsemiskulud, jne. Enamus nendest kuludest on ka juba kärbitud. Tõenäoliselt on hea tahtmise puhul võimalik veel mõned kokkuhoiukohad leida.

Tõstetud on ka sotsiaalsfääri kulutusi. Kuna hinnad on langenud, võiks ka kulutusi toetustele vähendada, ilma et toetuste saajate ostuvõime tegelikult langeks. Toetuste tõusu plaanides lähtuti ju pidevalt tõusvatest hindadest. Kuna hinnatõus pöördus languseks, võiks sama loogika järgi, proportsionaalselt langetada ka toetuste tõusu. Kindlasti tuleks jälgida, et ühelgi haavatavatest gruppidest ei langeks reaaltulu.

Loomulikult on vaja sotsiaalsektorit pärast majanduse tõusuteele pöördumist rohkem toetada. Täna aga tuleb teha valik töötute armee kasvu ja sotsiaalsfääri toetuste tõusu vahel. Kahjuks on igasugune kärbe sotsiaalsfääris ebapopulaarne, isegi kui sissetulekut ei vähendata, vaid tulude kasvu pidurdatakse.

Hoopis raskema tagajärjega oleks Eestile tööpuuduse edasine kasv ja majandussurutise pikaajaline kestmine. Tööpuudus nõuab rohkem riigikassast raha, kui suurenevad maksud sinna sisse tooks. Mis veelgi hullem, see demoraliseerib töö kaotanud inimesi. Nende enesehinnang ja motivatsioon langeb. Sageli kannatavad ka töötuks jäänud inimeste pered, eriti lapsed. Töötuse kasv on kõige otsesemaks maksutõusu tagajärjeks.

Kutsun Eesti Valitsust ja Riigikogu üles mitte tõstma maksukoormust majandussurutise olukorras. See on kogu riigi majandusele hukatuslik. Ka ei aitaks see riigieelarvet tasakaalu viia.