Rain Kooli: Eesti lollide blogid
"Siioni tarkade protokollid" on üldtunnustatud ajalookäsitluse kohaselt ammu võltsinguks tunnistatud. Mitte ainult võltsinguks, vaid ka plagiaadiks, vähemalt osaliselt Maurice Joly raamatust "Dialogue aux Enfers entre Machiavel et Montesquieu" maha viksituks. Joly aga ei rääkinud oma satiirilises teoses üldse juutidest, vaid Napoleon IIIst.
Maailma tuntumate hulka kuuluv teatmeteos Encyclopædia Britannica viitab vene ajaloolase Vladimir Burtsevi analüüsile, mille kohaselt on "Siioni tarkade protokollid" segu Joly raamatust, antisemitistina tuntud Hermann Goedsche romaanist "Biarritz" ning muudest allikatest. Autoriks keiserliku Venemaa ohranka.
Midagi sarnast sünniks, kui Kapo kirjutaks näiteks Eesti tatarlaste liidrite nimel raamatu, kus räägitaks nonde plaanist Eestis võim haarata, kõik eestlased orjastada ning äärmuslik šariaat kehtestada. Arulage, eks? Sellest hoolimata ei ole vaja kaua veebis sobrada veendumaks, et ka tänapäeval leidub hulganisti vandenõuteoreetikuid, kes on valmis "protokolle" puhta kullana võtma.
Oma blogisissekande põhjal ei paista Talis Kitsing olevat vandenõuteoreetik, kuid ka mitte ajaloohuviline. "Siioni tarkade protokollide" avaldamise motiivi tunnistas ta ausalt üles: "Mind netis laimata ja solvata tohib, aga juutide kohta ei tohi midagi öelda?" Ühesõnaga, oli vaja teadlikult ühe rahvuse kohta rämpsu levitada.
Tegelikult ei ole "Siioni tarkade protokollid" mingi salatekst. See on vabalt kättesaadav näiteks nii inglis- kui soomekeelse selleteemalise Vikipeedia sissekande osana. Oluline ei ole ka, kes ja miks selle valmis treis.
Palju tähtsam on, et seda on eelmisel sajandil kasutatud kõige võikamate juutidevastaste julmuste õigustamiseks. See on ka kontekst, milles seda natsionaalsotsialistlikul Saksamaal kohustusliku kirjanduse hulka kuulunud jampsi tuleks esitada.
