Eve Annuk: Mehed ikka naistest võrdsemad
Meie mõttemaailmas domineerib ikka veel arusaam traditsioonilisest soolisest tööjaotusest ja harjumuspärastest soorollidest. See on selline tuttavalt turvaline maailm, nagu oli kujutatud nõukogudeaegsete kooliõpikute piltidel: isa luges diivanil ajalehte ja ema askeldas süüa tehes pliidi ees, samal ajal kui lapsed õppisid.
Ja kuigi nüüd on meil olemas soolise võrdõiguslikkuse seadus, sotsiaalministeeriumis on soolise võrdõiguslikkuse osakond ja sooasjade üle valvab soolise võrdõiguslikkuse volinik, on kinnistunud mõttemudelid visad kaduma.
Turvaline on ju uskuda bioloogilisse ettemääratusse, sest tavaarusaama järgi pole naised ja mehed juba looduse poolt määratuna võrdsed, sest nad peavad täitma eri rolle. Kui palju on neis rollides aga bioloogiast tingitut ning kui palju tulenevad need hoopis ühiskonnast ja kultuurist, sellele tavaliselt ei mõelda.
Naise nähtamatut tööd ei väärtustata
Ajalooliselt on naiste roll ja võimalused ühiskonnas palju muutunud, kuigi bioloogilised eeldused on ju samaks jäänud. Näiteks naiste õigust haridusele peame praegu enesestmõistetavaks, samas kui 19. sajandil naised Tartu ülikooli ei pääsenud.
Võrdsus tähendab ühetaolisust, samasust, aga mehed ja naised ei ole ju ühesugused. Ent kas (soolisest) erinevusest peaksid tulenema erinevad õigused, kohustused ja võimalused ühiskonnas? Võib-olla tuleks siis ka pikkadele ja lühikestele, blondidele ja brünettidele, paksudele ja peenikestele inimestele kehtestada erinevad õigused ja kohustused?
Inimesed ei ole tõepoolest võrdsed, st ühesugused oma looduslike eelduste poolest, aga ometi peetakse tänapäeva Euroopa kontekstis neid kõiki võrdväärseks. Võrdõiguslikkus tähendabki võrdseid õigusi ja kohustusi, võrdset otsustusõigust ja vastutust, võrdseid võimalusi kaasa rääkida ühiskonnaasjades. Kuigi naised moodustavad poole ühiskonnast, saavad nad senini oma töö eest vähem palka kui mehed, poliitikas on naisi vähe ja olulisi ühiskonnaasju otsustavad samuti enamasti mehed.
Rääkimata sellest, et naiste kodus tehtavat tasuta ja sageli nähtamatut tööd ei väärtustata, kuigi ilma selleta ei saaks ühiskond hakkama. Oma tasustamata tööga loovad naised väärtusi, mille osakaal rahvuslikus koguproduktis on rahasse arvestatuna märkimisväärne, nagu on leidnud Põhjamaade teadlased.
Iganenud soolised tõekspidamised
Lilli Suburg tõdes toona, 19. sajandi lõpus, et põhiline naiste olukorda piirav takistus on ühelt poolt naiste vähene haridus ja teisalt Eesti ühiskonna üldine madal arengutase (ka vaimses mõttes) võrreldes tollaste arenenumate maadega, nagu Ameerika Ühendriigid või Põhjamaad. Kuigi naiste haridustase on tänases Eestis meeste omast juba kõrgem, näib Suburgi teine argument jätkuvalt paika pidavat.
Eesti ühiskonna Euroopa kontekstis kohati iganenud soolistele tõekspidamistele on viidanud paljud välismaalased. Nende iganenud arusaamade hulka kuulub ka naiste ja meeste bioloogiliste erinevuste rõhutamine, millega püütakse säilitada harjumuspäraseid soorolle.
Kriisi kontekstis võivad võrdsete võimaluste ideed tunduda eriti kohatud, sest majanduslikus surutises tuleb tegelda “tõsisemate” asjadega, nagu eelarvekärped. Sooliste probleemide ja naisküsimusega võib tegelda siis, kui pakilisemad asjad on lahendatud.
Majandusliku kitsikuse ajal tõmmatakse koomale eriti sotsiaalsfääri puudutavaid kulutusi. Kuna otsustajad on suures osas mehed, siis ei võeta arvesse sooaspekti ja ei pöörata tähelepanu sellele, kuidas mõjutavad kärped naisi. Pole siis ime, kui näiteks naiste varjupaikade jaoks ei leidu enam raha.
Ent majanduskriis võib kaasa tuua ka muutuste võimalusi. Kui teisenenud oludes harjumuspärased (soo)mudelid enam ei tööta, ongi tee muutustele avatud. Näiteks kui peres jääb töötuks mees, aga naisel on töökoht alles, siis peab mees paratamatult kodu ja laste eest hoolitsemise enda kanda võtma, samal ajal kui naine kindlustab perele ülalpidamise.
Töökoha kaotuski võib anda positiivse impulsi, näiteks ettevõtluse alustamiseks, ja miks peaksid naised olema kehvemad ettevõtjad kui mehed? Võib-olla ongi muutused juba alanud, ainult et me ei oska või ei taha neid veel näha.
