Tarand toetub kolmele vaalale – nimi ja maine, parlamendierakondade matslikkus ja Eestis varem kasutamata viis kampaaniat teha. Seni on ta piirdunud siiski peamiselt kuue laisa ja ülbe partei mõnitamise ja narritamisega.
Tarandil on mitmes asja õigus, eelkõige aga selles, et praegune suletud nimekirjade süsteem ei soodusta poliitilist läbipaistvust ja arusaadavust. Rääkimata sellest, et Euroopa Parlamendi valimisi ei võeta Eestis tõsiselt. Pigem katsetatakse neil valimistel noorsõdureid, reklaamitakse erakonda ja luuakse vundamenti sügisel toimuvateks kohalikeks valimisteks. Nii käib see ka teistes riikides, aga seal ei paista valija alandamine sama hästi silma.
Tarand on särav kuju. Tal on märkimisväärne minevik, avalikkusele hallina paistev argipäev ja isikliku mineviku tõttu raskesti kohandatav tulevik kodumaal. Brüssel võib olla ta väljapääs kodumaa igavusest. Terava sõna, pilgu ja sulega Tarand on oma mees, kes sobib paljudesse seltskondadesse.
Ta mõtteteravus on kadestamisväärne, nagu ka ta suhtlusring – vaevalt saab iga Brüsselisse kandideerija „Aktuaalse kaamera“ põhiuudistes oma mõtteid levitada. Kuigi Tarandit käsitleti seal kui protestihäälte kogujat, ei antud tema sarjatavatele parteidele samas sõna. Iseenesest on see õige – nood on saanud sõnad rohkem kui kuulajatel huvi.
Tarandi sõnum, sõltumata, kas ta osutub valituks või mitte, on lihtne – ta vastandab end vanadele erakondadele ja tänu oma säravale olekule rammib lipsuga poliitbroilerid nurka. Kindlasti pole Tarand ingel, aga ta uutmoodi kampaania on Eesti poliitikas siiski epohhiloov.
Päeval:
Öösel:
