Jaan Elken: Kuldsõdur solvab eestlast

Loomulikult kehtivad kunsti puhul eetilised ja moraalipiirangud, ent heast maitsest pole põhjust kunsti puhul enam ammu rääkida.

Avalikus ruumis toimuva piirid panevad üldjuhul paika riigis kehtivad seadused, kaasaegne kunst lausa ronib neile "piiridele" kui barrikaadidele. Avalikule haljasalale on isetekkelise, ilma linnapoolse heakskiiduta, st linnakunstniku ja vastavate teenistuste poolt kinnitamata kavandi alusel taiese installeerimine keelatud.

Kunstnike aastanäituse raames, vist 2002, vedas Mati Karmin nõukogudeaegsele eriautole nõukogude sõjaväerisust ehitatud linnavalitsuse meelest just avatavat vabaduskella parodeerivat kunstfallose mitmeteistmeetrist maketti. No ja juhuslikult (see oli tõesti juhus!) oli parasjagu väljaku ühes otsas Vabaduskella avamise miiting, väljaku teises servas kunstihoones toimus aga Ants Juske kureeritud kunstnike liidu aastanäituse „Mina ja teine” avamine. Provokatsioon milline ja halle karvu linnaametnike peadel kui palju.

Kui juba Eesti Veneetsia biennaali komisjon, Eesti kunstimaailmas otsustustäiust omavad tipud sellele riskile läksid ja Normani-Laimre tiimile tellimuse tegid, võiks ka lõpu rahulikult ära oodata. Eesti riik sellest ei kuku, riigivõimu sekkumine tundub ülereageerimisena. Praegu käitus politsei just programmeeritult, nii nagu aktsiooni korraldanud kunstnikud eeldasid: saadi vajalikud „komprakaadrid” „politseiriigist”, mis sekkub kunstiprotsessidesse.

Kunstnike liit siin poliitilise puhtuse ja õige-vale-telge kehtestada ei saa, ka riigil pole seda soovitav teha – on lihtsalt selline nähtus nagu sotsiaalselt vasakpoolitsev kunst. Meediahüsteeria on vaid vesi taolise kunsti veskitele.

Inglise kuningriik talus 2007 tublilt Briti Veneetsia-kunstniku Mark Wallingeri briti Iraagi-aktsiooni vastaste laagri koopia ehitamist Tate Britainisse, mõlemad – nii koopia kui originaal – olid inglise seaduste alusel illegaalsed, sest jäid parlamendihoonest vähem kui ühe miili kaugusele, ja just selles tsoonis keelati protestiaktsioonid. 2007 jaanuaris, kui mõlemat tsooni külastasin, oli Brian Haw, tänavamässaja, täie tervise juures ja aktsioonis, nägin ka tema kimbutamist.

Ka meie after-war-kirgi üles kütvat protestikunstimängu tuleks coolimalt võtta.

Iseenesest – ja see on puht minu isiklik arvamus – on Normani projekt amatöörlik ja mina teda Veneetsiasse poleks hääletanud, lisaks solvab ta mind kui eestlast. See viimane pole aga argument kunstitöö ärakeelamiseks demokraatlikus riigis.