Laur Viirand: Sõjaväest algab riik
Riik saabki alguse sõjaväest. Tänapäevase rahvusvahelise õiguse järgi on küll olemas riike, millel kaitsevägi puudub, kuid puhtalt riigiteooria vaatenurgast ei ole tegu riikide, vaid protektoraatidega, mida kaitseb mõni sõjaväge omav riik, mõnel juhul rahvusvaheline õigus ja lootus naabrite heasoovlikkusele.
Riigid, kellel pole naabritega vedanud, seisavad selgete valikute ees - kas tagada riiklus tõsiseltvõetava kaitsepoliitika kaudu või hakata sisuliselt protektoraadiks. Ent rahvusvahelisele õigusele lootmine ei tule kõne alla ja lootused, et mõni suurem sõbralik riik protektoraadile vajadusel appi tõttab, ei pruugi teoks saada. Kui geopoliitiliselt keerukas piirkonnas asuv riik on väikese rahvaarvuga, tuleb see puudus kompenseerida ulatuslikumate kaitsekulude, põhjaliku väljaõppe ja kodanikkonna kaasamisega.
Sellise keerulises naabruses asuva väikeriigi parimaks eeskujuks on Iisrael, mingil määral ka Soome ja Šveits. Iisraelis ei tuleks kõne allagi idee lahendada eelarveprobleemid riigikaitset ulatuslikult kärpides.
Tegelikult ei peaks Eesti valitsus praegu üldse vaidlema teemadel, kui palju peaks Eesti kaitsekulutused allpool kahte protsenti SKT-st olema. Meiegi peaksime püüdlema kaitsekulutuste tasemeni, mis moodustab 9-24 protsenti SKT-st, nagu see on Iisraelis aegade jooksul olnud.
Kõige õigem lahendus selle eesmärgi täitmiseks oleks põhiseaduse muutmine. Selleks, et päästa riigile eluliselt vajalikku kaitse-eelarvet poliitiliste tõmbetuulte ja majanduslike kõikumiste eest, tuleks kaitsekulutused riigieelarvest üldse eraldada. Neid tuleks rahastada eraldi maksu kaudu, mis on sätestatud põhiseaduses. Nn kaitseväemaksu olemasolu välistaks võimaluse kiirete poliitiliste otsuste abil kaitsevõimet oluliselt kahjustada.
