Mõistsin teda täielikult, sest mõni kuu varem oli minu pinginaaber, kellega koos äri ajasin, kantinud endale kogu meie firma vara. Kui küsisin, kuidas sõber nii teha võis, vastas ta: “See on äri, mitte midagi isiklikku!”

Nädal hiljem sai minuga kokku noormees pangast, kes seletas, et majanduses on rasked ajad, pealegi polevat mul enam ärilist positsiooni. “Härra, mitte midagi isiklikku,” lausus ta ja võttis ära mu auto. Nädala pärast tuli see mees taas, võttis maja ning poetas heatahtlikult naeratades: „Härra, mitte midagi isiklikku!”

Kolisin odavasse Lasnamäe korterisse päris linna servas. Päikselisel pärastlõunal selgus, et kuigi sõber firma vara endale võttis, olin maksuametile ehk armsale kodumaale ikkagi oi kui palju võlgu.

Alustasin meeleolukalt kohtuteed. Lõppeks teatas ülipositiivne kohtunik: „Lugupeetav vabariigi kodanik! Mõistan, aga… Mitte midagi isiklikku!”

Olin oma ettevõtmise algusest peale olnud riigi vastu aus. Hoolimata mõningatest raskustest firma ajapikku kasvas ja tööliste arv suurenes. Maksin head palka, andsin paljudele ametiautod, tagasin sotsiaalsed hüved. Vahel, kui keegi pisut varastas või firma peol end minu kulul täis jõi, vabandasid nad ikka, et ei midagi isiklikku. Püüdsin mõista. Ikkagi minu inimesed. Meie ühiselt ehitatud Eesti riik.

Laenasin ühelt konkurendilt raha. Ostsin korraliku püssi. Läksin oma naise uude koju, uksele tuli vastu mu sõber. Lasksin ta maha. Naine jooksis pesu väel magamistoast esikusse, lasksin ta maha. Läksin linnaliinibussiga, relv põues, oma töökohta ja kõmmutasin, kuidas aga sain.

Kui saabus vaikus, põrutasin trolliga kohtuhoone juurde ja, ennäe imet, minu kohtunik väljus kohtumajast. Lasksin ta maha. Kohtumaja vastas elektroonikapoes rääkis telekas, minu kodumaa tark võimumees, tulistasin telekasse. Maksuametniku lasksin maha õhtul. Liisingunoorhärra varahommikul, kui ta oma armukese juurest koju jõudis.

Natuke oli raha alles jäänud, sest konkurent oli arusaaja mees. Võtsin hotellitoa. Läksin kuuma duši alla. Tellisin tuppa väärt veini ja korraliku õhtusöögi. Siis kargas pähe mõte, et kuidas ma konkurendile ära maksan.

Tormasin naise juurde tagasi, sest teadsin, et mu sõbrale meeldib sularaha kodus hoida. Kõmmutasin odava seifi lahti, naise jalgrattaga viisin heale inimesele raha ära ja soovisin: ”Edu töös ja isiklikus elus!”

Tulin hotelli tagasi. Lõpetasin veini ja prae. Läksin veelkord duši alla. Hea oli. Tellisin šampanja, nüüd juba oma raha eest. Jõin ära ja jäin magusalt magama. Teadsin, et hommikul tuleb politsei ja selles kõiges pole mitte midagi isiklikku. Kas tõesti?