Urmo Soonvald: Toit pole äraviskamiseks

Lepime kohe alguses kokku, et need, kes ülistavad seadust, määruseid või õigusakte, ärge alljärgnevat lugege. Vaatan neist mööda, sest allpool olev targutus jäänuks sündimata, kui nina tuimalt seadustes hoida.

Mida teha toiduga, mis kaupluse sulgedes lettidele jääb? Mõtlen just salateid, liha- ja vorstiviile, puuvilju jne. Tervisekaitse seisukoht on selge ja murdmatu – kui toidul on säilivusaeg läbi või lõppemisel, tuleb see ära visata. Nii ka tehakse, et ennetada juhtumeid, et organismis toimub plahvatus.

Roogasid on mitmesuguseid, aga üldiselt ei lähe ükski salat hapuks ja vorst libedaks täpselt sel hetkel, kui pood suletakse. Kuna sulgemisajaga on arvestatud, siis kell 22 pole letid enam ülemäära lookas, samas ka mitte tühjad. Kõik, mis jääb müümata, visatakse ära. Aga kas see on põhjendatud? Sest niikuinii on sel hetkel prügikastide juures tiirlemas kundesid, kes toidu välja õngitsevad. Alandades oma niigi plekilist eneseväärikust.

Kui suured poeketid, omavalitused ja sotsiaalselt vähekindlustatute eest võitlevad organisatsioonid kokku tuleks ja leiaks lahenduse, kuidas kaupluste sulgedes kohe-kohe säilivusaega ületav kaup näljastele viia, ei peaks korralikku toitu minema viskama.

Toidu äraviskamine pole kunagi mõistlik tegu. Rääkimata praegusest ajast ja kodanike raskest seisust. Ma ei kutsu üles piiripealset toitu sööma ega söötma, aga kuni me ei suuda oma probleemseid inimesi teisiti aidata, tuleb mõelda, kuidas päästa söödav kraam prügikastidest.

Et toit jõuaks nendeni, kes seda vajavad, on räägitud aastaid. Küsimus on selles, et kust peaks tulema initsiatiiv. Hädalistelt vaevalt? Poodidelt – võib-olla. Omavalitsused – minu arvates see olekski just nende töö, et leida lahendus, mis pole jokk, vaid mis säästaks toitu äraviskamisest ja jõuaks nendeni, kes seda vajavad.