Oma osa abortide kasuks otsustamisel mängib ka Eesti ühiskonnas valitsev amoraalne meelsus. Pealegi võimaldavad massilist sündimata laste tapmist seadused.

Selle asemel, et rasedaks jäänud naist nõustada, toetada ja julgustada last sünnitama, käiakse välja võimalus teha aborti. Tean seda omast kogemusest.

Meie peres kasvab kolm last. Iga kord, kui minu abikaasa läks rasedust registreerima, küsiti temalt, kas ta soovib aborti teha. Ei mingisugust rõõmu arsti näos, et küll see on ikka vahva, et olete lapseootel. Meditsiinisüsteem peaks elu kaitsma, mitte selle hävitamisele kaasa aitama.

Valitsus pasundab uhkusega infotehnoloogilistest ja majanduslikest saavutustest, kuid ei räägi, et taasiseseisvuse aja 17 aastaga oleme hävitanud kolme Tartu linna suuruse elanikkonna. 1991–2007 lõpetati abordiga 303 181 sündimata lapse elu, ajavahemikus 1970-2007 on nii hävitatud 1,1 miljonit elu. 01.01.2008 seisuga on Eesti rahvaarv 1,34 miljonit inimest.

Iga kuu tehakse Eestis ligikaudu 927 aborti. Selleks ajaks, kui meie kaheksatunnine tööpäev õhtusse jõuab, on abordi teel lõpetatud 16 sündimata lapse elu. Ja kui meie töönädal on lõpule jõudnud, on Eestis tapetud 150 sündimata last.

Nende laste anded, millega nad võinuks meie ühiskonda rikastada, jäävad igaveseks saladuseks. Kes oleme meie, et otsustame, kes elab ja kes sureb? Kui suur peab olema abortide arv, enne kui hääletuid tapmisi tähele pannakse?

Valitsus, riigikogu ja rahvas – lõpetagem pimesiku mängimine ja näo tegemine, et Eesti riigiga on kõik korras. Eesti rahvaarv väheneb, abordid on paraku ainult üks osa eesti rahva mustast ja pimedast allakäiguspiraalist.

Kas eestlastel on lootust? Jah, on, kui otsustame võidelda suhtumise vastu, mis lükkab naisi aborti tegema. Meil on lootust, kui kahetseme oma amoraalsust ning valitsus ja riigikogu astuvad reaalseid samme rahva päästmiseks.