Berthold Forssman: Eesti-Saksa suhete traagika

Kui poliitikutelt küsida, kuidas nende esindatavad riigid omavahel läbi saavad, tuleb vastuseks – välja arvatud muidugi sõjaolukorras – enamasti sisutühje fraase, millest võib järeldada, et vaevalt saaksid suhted olla veel paremad. See kehtib mitmeski mõttes ka Saksamaa ja Eesti kohta: mõlemad kuuluvad EL-i ja NATO-sse, pealegi on Saksamaa Eesti tähtsamaid kaubanduspartnereid.

Kuidas aga on lugu tegelikkuses? Mõistagi on poliitilised suhted ikka midagi muud kui inimestevahelised. Ja muidugi on ka nii, et inimesed kritiseerivad oma riiki isekeskis, aga soovivad samal ajal, et nende rahvast esitataks väljaspool riiki võimalikult positiivselt, ja sellepärast on paljud erakordselt tundlikud teiste maade kodanike kriitika suhtes, kuigi nad sisimas nende arvamust jagavad. See aga teeb objektiivse arutlemise sageli raskeks.

Sakslasena eestlastega siiralt juttu ajades koorub kogu viisakusele vaatamata sageli välja hoopis teistsugune ettekujutus Saksamaast kui see, mida Saksamaa ise esitab. Vaevalt on mõni teine sündmus viimaste aastate jooksul Saksamaa mainet Eestis nii tugevasti mõjutanud kui ekskantsler Schröderi ja eelmise Vene presidendi Putini kokkulepe rajada Läänemerre gaasijuhe. Mida igane sellest projektist ka ei arvata: Saksamaa ja Eesti suhetes on see saanud sümboliks, mis teeb ilmsiks ka riikidevahelisi suhteid juba algusest peale kujundanud traagika.

Saksamaal ja Eestil on aastasadadepikkused tihedad kultuurilised sidemed, aga kui Eesti hakkas kaheksakümnendatel püüdlema iseseisvuse taastamise poole, ei meenutanud Saksamaa ühiseid minevikusidemeid ega pakkunud ka selget toetust. Nagu muide ka Soome ei olnud Saksamaa tollal ise täiesti sõltumatu, ja pealegi nägid paljud sakslased Gorbatšovis lõpuks partnerit Moskvas, kellega oli pärast aastakümneid viimaks ometi võimalik ehtsat dialoogi pidada. Seetõttu idealiseeriti Nõukogude Liidu tegelikku olukorda või lihtsalt ignoreeriti seda.

Peale selle nägid paljud sakslased Nõukogude Liidu lagunemisest ohtu Euroopa stabiilsusele ja olid sellepärast liiduvabariikide iseseisvuse vastu. Sellise hoiaku dikteeris eelkõige hirm, ent see ei olnud suunatud mitte konkreetselt Eestile või teistele endistele liiduvabariikidele, vaid oli kantud soovist omaenese mugavat elu muuta nii vähe kui võimalik – ning otsese kontatki otsimine Moskvaga suubus viimaks isegi Schröderi ja Putini sõprusse. See tegi ekskantsler Schröderist Eestis vihatud tegelase. Ja see ongi tõesti skandaalne, et Saksa tipp-poliitik laseb ennast Gazpromil ära osta.

Aga kuidas nägid asja sakslased? Sakslastele seostub Schröder eelkõige katsega reformida Saksamaa sotsiaalsüsteemi, sellal kui gaasitoru Läänemeres on pigem ääremärkus, mille geopoliitilist tähendust vaevalt keegi päriselt aimas.

Sellest hoolimata on õige, et eestlased kritiseerivad Putini ja Schröderi sõprust, kui see määratleb poliitikat. Selle juures jäetakse aga kahe silma vahele, et Kohl ja Jeltsin sõlmisid juba varem säärase „meeste sõpruse“, mis üle kandus poliitikasse. Niisiis ei olnud see sugugi mitte alles Schröderi valitsus, mis Saksamaa ja Eesti suhted ära rikkus. Palju enam tegi seda Kohli valitsus, mis keeldus eestlastele viisavabadust andmast, ja alles pärast Kohli lahkumist 1998 kõrvaldati anakronistlik viisanõue.

On niisiis lühinägelik, kui Eestis iseloomustatakse Saksa poliitikuid ja parteisid ühekülgselt Eesti-vaenuliku või –sõbralikuna selle järgi, kas nad on Venemaa suhtes kriitiliselt häälestatud või mitte. Lihtsustatud võib täna öelda, et Saksamaa vasakparteid käsitlevad niinimetatud idaeurooplasi konkurentidena tööturul ning peavad neid ohuks sotsiaalsele kindlustundele, sellal kui konservatiivsed erakonnad tõrjuvad hirmu illegaalsete immigrantide ja välismaalastest kriminaalide ees, kelle arv avatud piiride tõttu üha suureneb. Kumbki ei iseloomusta situatsiooni täielikult, küll aga kujundavad need suunad paljude sakslaste mõtteviisi.

Traagika seisneb aga selles, et enamikule sakslastele ei ole Hitleri-Stalini pakti tagajärjed Eestile sugugi mitte tuntud. Saksamaa poliitiline ja majanduslik raskuspunkt koondus 1945 järel Rheini läänekaldale ning Kölni, Frankfurdi või Müncheni elanikele on Prantsusmaa ja Itaalia täna lihtsalt oluliselt lähemal kui Poola, ammugi Eesti. Eesti on parimal juhul üks kolmest Balti riigist ja eestlasi tajutakse vaevalt omaette rahvana – selle taga ei ole mingit vaenu, lihtsalt teadmatus.

Eestile võib see solvav olla, aga parim tee võiks olla enese kangekaelne ja kindlameelne nähtavakstegemine, oma seisukohtade esitamine, isegi kui see võib Eesti poolt vaadates tunduda ebavajalik. Venemaa ise kahjustab oma mainet Lääne-Euroopas ise niikuinii. Kui Eestil õnnestub edaspidi – erinevalt Venemaast – end esitleda stabiilse demokraatliku õigusriigina, ei jää see mõjuta.

On arusaadav, kui eestlased tunnevad ennast solvatuna või lihtsalt mittemõistetuna – aga dialoogi puhul tasub alati mõlemal poolel õppida, kuidas tuleks teisega kõnelda. Sakslastele tähendab see, et nad hakkavad eestlasi tajuma omaette rahvana, aga eestlased peaksid tahes tahtmata sakslaste vaimse orientatsiooni teadmiseks võtma, olgu see kui tahes raske.

Tlk. V. K.