Muidugi on varanduse kaotus ja võlad tänase majanduskriisi tapvatest tagajärgedest ainult üks pool. Teine pool on see, et paljud pisi- ja suursahkerdused, mis tõusva majanduse glamuurses säras saladuseks jäid, on langevate hinnalaviinide poolt halastamatult lagedale kistud ja tagajärgedega silmitsi seismine on tegijale tihti liiga hirmutav. Hirmutavam kui Surm.

Hirm on üks neist sõnadest, mida selles loos tahaksin kirjutada suure algustähega. Hirm on see, kes on meie tehingupartner kriisiolukorras. Temaga hakkama saamine otsustab, kas tuleme olukorast välja tugevamatena või surnutena.

Hirm toitub usaldamatusest. Usaldus ehk usk aitab meil vastu seista Hirmu halvavale haardele. Praegu on usu kaotamise aeg.

Mitte, et meil seda usku siiani liiga palju oleks olnud. On ju kehtiva teadusliku maailmavaate üks põhitalasid kahtlemine kõiges, ehk usaldamatus. Millessegi uskujaid on peetud parimal juhul ullikesteks. Usukaotusest tingitud tühjust on püütud täita raha eest saadava tingel-tangeliga, mis lühikest aega ka õnnestus. Nüüd on see pseudoväärtustest kaardimajake kokku kukkumas.

On tähenduslik, et seoses praeguse majanduskollapsiga räägitakse ennekõike usalduse kriisist. Paraku ei taheta tihti näha, et see usaldamatus pole mitte lihtsalt ühe pankuri hirm, et teine pankur enne laenu tagastamist olematusse kaob. Usaldamatus on pigem Inimese Usu puudumine olemas oleva maailma jätkusuutlikkusse. Ilma Usuta ei saa aga eksisteerida ükski maailm.

Räägitakse triljonitest dollaritest, mida praegune kriis maailmamajandusele maksma on läinud. Hullem lugu on aga see, et vastavalt valitsevale ideoloogiale ei saa meil olla muid tõsiselt võetavaid väärtusi peale materiaalsete väärtuste. Need kaotatud triljonid on osaks meie Minast. Meie usust endasse. Ja nii me siis laguneme koos majandusega.

Kuidas on võimalik, et raha kaotamine viib inimese enesetapule? Raha ja muu materiaalne väärtus on hõivanud liiga suure osa meie isiksusest.

Asjad, mida me omame, on üks sektor, mida inimene hindab oma mina osana. Meie hüsteeriliselt tarbivas maailmas kipub see osa tihti valdavaks, kui mitte ainukeseks muutuma. Kui siis juhtub, et me neist asjadest ilma jääme, kukubki meie isiksus kokku. Meil ei jätku rohkem hingejõudu elus püsimiseks ja järgmine valik võibki olla käe enese külge panemine.

Tegu, mida erinevad usundid on suurimaks patuks pidanud, aga mille (subjektiivselt)päästvat mõju on teadusliku loogikaga väga raske eitada. Nii me siis lähemegi rada mööda, mida loogika meile ette ütleb.

Tänases kaoses aitavad ellu jääda eelkõige püsiväärtused. Mitte, et see kellelegi mingi uudis oleks, aga kui on Hirm, et homme jääb laps söömata, siis võib lihtsalt meelest ära minna.

Näe, Saksamaal juba läks, kui kuulutas, et tema enam teiste Euroopa liikmesriikidega ei arvesta, kui jutt enese päästmisest.

See võib olla tänapäeva ekvivalent Euroopale sõja kuulutamisest. Seda võiks pidada lühinägeliku egoismi õpikunäiteks ja on vägagi võimalik, et Saksamaa käitumine on esimene tõsisem mõra kokkukukkuva eurokolossi ihus. Sellised meeleolud on kerged pugema ka üksikisiku igapäeva.

Kuidas sa ikka nälgivat sugulast aitad, kui endalgi homne päev suure küsimärgi all.

See on tegelikult kaval lõks, sest kuulutades ennast aitamisvõimetuks me kinnistame endas usku, et me oleme vaesed ja nii me tõmbame vaesust eriti ligi. See on maailmas juba üsna laialt omaks võetud New Age’i tõde, et küllust ei looda mitte ihnsusega, vaid vastupidi, jaotades ka seda vähest, mis veel on.

Kõige olulisem on kasvatada endas usku, et ma olen rikas — mida iganes rikkus kellegi jaoks tähendab. Usk on see, mis loob meid ümbritseva maailma. Ja ka hävitab neid.

„Magnuse” filmis on minu suhu pandud sõnad: „Kui mul pole raha, siis ma olen lihtsalt rikas, kellel pole ajutiselt raha.” Selles lauses on tegelikult sügav tõde.

Me oleme põhiliselt need, keda me usume ennast olevat ja see määrab, millised hüved või kannatused elus meile osaks saavad.

Jalutasin just oma pisitütrega metsa vahel. Kahel pool metsateed kõrgusid majesteetlikud kuused, oksad lookas sulava lume raskuse all. Seal samas tee kõrval oli metssiga üritanud sambla alt tuhnides oma talviselt tühja kõhtu rahustada. Paarkümmend meetrit eemal on kitsekari teed ületades oma jäljeraja maha jätnud.

Talvine õhk toob sõõrmetesse sambla ja kuuseokste lõhna. Pisike Sassa võtab maast lund ja lakub seda, nagu oleks see magusaim jäätis, ise seal juures õnnelikult õhetades.

Hingan sügavalt ja tunnen: ilus on — hingematvalt ilus. Lume sülem kukub puu otsast: „Sahh!” ja äkki tunnen, kuidas asfalti tabavate maaklerikehade mütsatus koos langevate aktsiahindadega on lihtsalt mööduv painaja.

„Kui veri on tänavatel, siis tuleb OSTA, OSTA…osta.. osta…ost…” kuuldub minuni hääbuva painaja võigas krigin.

Tegelik maailm on absoluutselt täiuslik!!!