Me suurkirjanik Kross esitati Nobeli kirjandusauhinna saamiseks mäletatavasti korduvalt. Esitajad arvasid tõsimeeli, et ükskord peaks elav klassik Kross selle auhinna ikkagi saama. Oli ta kuulsus levinud ju välismaalegi.

Need arvajad said aga suure ninanipsu. Auhinnakomisjonil olid oma mõõdupuud, ta leidis alati „kellegi väärikama“ ning 2007. aasta detsembris surnud Kross ei jõudnudki auhinda ära oodata.

„Heade mõtete linna“, Tartu juhtkond leidis Mart Nikluse näol aga „oma igavese auhinnakandidaadi“, kelle puhul on hea „Krossi teha“.

Nimelt on Niklus esitatud Tartu aukodaniku nimetuse saamiseks juba kümme (!) korda (viimati tänavu), kuid linnaisad on alati leidnud „kellegi väärikama“.

Tõsi, viimastel aastatel on Nikluse poolehoidjad jätkanud ta kandidaadiks esitamist peale kõige muu ka puhtsportlikust huvist. Ikka selleks, et saada vastus küsimusele: kui kaua, mitu(kümnend) aastat veel leiab Tartu juhtkond „Niklusest väärikamaid“ aunimetusesaajaid?

Minul tekkis Tartu juhtkonna käitumist jälgides aga selline küsimus: mida peab mitmes valdkonnas väljapaistev ja eeskujulik isiksus (nagu Niklus seda on) siis veel tegema, et aukodaniku nimetust pälvida? Kas vahest tiritamme?

Suurem osa eestlastest teab Niklust kui punaokupatsiooniaegset meelsusvangi, kes istus pikalt kinni ja sai selle käigus veel rahvusvaheliselt kuulsaks kah. Niklust kui väljapaistvat tõlkijat, linnu-uurijat ja andekat pianisti tunneb juba väiksem hulk inimesi. Põllumehed teavad teda Põllumeeste Kogu juhatuse kauaaegse liikmena. Osa inimesi mäletab teda ka Eesti Kongressi ja hiljem Riigikogu liikmena, samuti energilise kodanikuaktivistina ja hea sulega publitsistina. Ennekõike aga patrioodina, kes oma maa ja rahva pärast sageli südant valutanud ning Eesti olukorra parandamiseks palju vajalikke ettevõtmisi algatanud ja läbi viinud.

Keskpärasele inimesele jätkuks sellest lausa mitmeks eluks. Niklus seevastu on suutnud selle mahutada ühteainsasse. Nagu ka omal ajal Jaan Kross.

Mart Niklusele „Krossi teha“ läheb Tartu linnaisadel siiski iga aastaga raskemaks. Sest esiteks, Niklus on Krossist 14 aastat noorem (hetkel 74-aastane) ja — vähemalt praegu — parema tervisega ning suudab veel kaua vastu pidada. Teiseks aga tekitab pidev „Niklusest väärikamate kandidaatide“ pärjamine varem või hiljem juba laiades rahvamassideski mulje, et tegu pole enam juhusega.

Siis küsib rahvas juba keerutamata: „Mis värk on?!“