Eestlased on täherahvas

Sellal kui Ivari Padar lubab meile, et hiljemalt märtsis kärbime jälle, teatab Igor Mang, mida toob peagi algav pühvliaasta. Pole vaja kolm korda arvata, et teada saada, kelle arvamused laiale publikule rohkem korda lähevad.

Loomu poolest usuleige ja jumala asemel ajuti vaid „mingit kõrgemat jõudu“ uskuv eestlase kirg igasuguse astrovärgi suhtes on lausa fenomenaalne. Vaevalt nõustuks keegi nelja silma all, et inimesi ongi vaid kaksteist liiki nagu tähemärke, ent see ei sega horoskoope innukalt neelamast, eriti kui need tulevad tunnustatud tegijate, nt Mangi ja Pauksoni suust või sulest.

Pea iga ajalehe aastalõpusabades said sõna tähetargad ning iga telekanal võttis endale vaikimisi kohustuse astrolooge stuudiosse vedada — kuna tuntud nimesid kõigile ei jätku, tuli omavahelises võidujooksus leppida ka vähemate tegijatega, ning tuntud saatejuhid uurisid neilt vähimagi valehäbita, mida siis ka uuelt aastalt loota tuleb. Ja tähetargad rääkisid, nii et suu vahutas. Ja rahvas kuulas, suu ammuli.

Mis sel rahval nii väga üle jääbki. Poliitikuid ju uskuda ei saa, nagu elu näitab. Majandusinimesed tunnistavad, et keegi ei tea, mis tuleb. Maailm on muutunud niivõrd ettearvamatuks, et ainsana tundub inimesele kindel olevat see, et päike läheb õhtul looja ja tõuseb hommikul jälle — kuigi meie laiuskraadil on see käesoleval aastaajal kah rohkem uskumise asi, näha ju päikest suurt ei ole.

Sellal kui riigid omavahel sõdivad ja maailma valitsenud rahahiiud põrmu varisevad või rongi alla viskuvad, näib olevat lohutav kujutleda, et planeetide orbiidid siiski suhteliselt muutumatud püsivad. Igaviku vaatekohalt see niimoodi muidugi ei ole, aga ei see meie aja tarbimistõbede haavu lakkuvat inimest veel ikka kuigivõrd huvita.