Parimad reklaamid osundavad ikka ühiskonna valupunktidele, nii ka see. Neid beebiga mehi võib vaadelda kui lastesõime kasvatajaid.
Eesti noor rahvus on alles määratlemas mehelikkuse mõistet. Testosteroon programmeerib mehi üksteiselt mõõtu võtma. Kaasaegse ühiskonna loojad olid sestap mehed. Isegi käibiva maksiimi „Kodanikena oleme kõik võrdsed“ väljatöötaja Saint-Just oli mees.
Reaalsuses on aga nii mõnedki elualad meestele suletud. Ma ei räägi sekretäri elukutsest, kuhu mehi ei võeta — ei peagi võtma. Või et meikija elukutse puhul teevad naised meestele pika puuga ära — peavadki tegema. Aga meik võib olla — haridus, riigikaitse ja riigi valitsemine peavad olema. Ja nii olulises asjas nagu haridus on territooriume, mis ei sisalda meeste jalajälgi.
Kujutlegem noormeest, kes ülikoolis läbib koolieelse pedagoogika programmi. Oletagem, et ta lõpetab cum laude. Loomulikult kandideerib ta siis kohe lasteaiakasvatajaks.
Aga ta naerdakse igal pool välja. Ta ei jõua tõenäoliselt isegi töövestluse kokkuleppimiseni: võimalik tööandja viskab telefonitoru ära. Halvemal juhul inkrimineeritakse talle pedofiilia. Kui noormees kandideeriks algklasside õpetajaks, siis jõuaks ta vähemalt töövestlusele. Töökohta ta muidugi ei saaks.
Haridus ei loe siin mitte kui midagi. Ühiskond on haige: iga mees, kes tegeleb lastega, on kohe kommionu. Meedia toodab verdtarretavaid pilte lapseahistajatest, kaasinimene vaatab ligimesele kahtlustavalt otsa: kas ta on nende hulgast? Nõukogude ajal oli suur osa infost kättesaamatu ja kõrvalekalded normist tavakodanikule teadmata. Kui informatsioon paisu tagant pääses, leidus paljude jaoks üllatusi.
Mees ei saa valida: ta peab püsima standardil, mida ta seltskond talle ette kirjutab. Kui vaadata keskaegse või islami pilguga, siis oleks meessoost lasteaiakasvataja ok. Traditsioonilised kultuurid saavad aru, et inimese valmistamine on meie kõigi huvides ja sellele alale ei tohi teed takistada kellelgi.
Kuid kaasaegsel mehel ei ole valikut: ta peab olema tehnika, juhtimise ja muude mehelike ametitega ametis. On vaikiv kokkulepe, et ühiskonnaelu mõned sfäärid jäetakse naistele.
Võib-olla on lasteaiakasvatajaks kandideeriv mees nagu Thomas More — soovib lihtsalt kasvatada algusest peale teatud tüüpi inimest? Võib-olla on tegemist vägagi suurte ideedega, mis on lihtsalt väljendunud jõnglaste kantseldamises. Aga stereotüüp ütleb, et seda ei tohi teha. Võimudiskursus keelab.
Ja kui suur on kasvataja palk? Armetu. Peret sellega ei toida. Mõned mehed on saanud lasteaiakasvatajaks ajal, mil veel ei toimunud meediarünnakuid ja osati loomulikult mõelda. Neid lahti ei lasta, kuid nad virelevad. Ülivähene investeerimine kõige nooremasse põlvkonda näitab, et oleme ühepäevaliblikad.
USAs on mõnel pool lasteaiakasvataja naisel oma auto. Seal ei ole kasvataja naine oma mehest sõltuv. Kasvataja raske amet tasub Ameerikas ära. Koolieelsesse haridusse investeeritakse ja elustandard on kõrge. Ja ameeriklased elavad, meie aga — võib juhtuda, et oleme suremas.
