Linnar Priimägi: Rahvas, ütle: “Teater!”
Aga nii suure üritusega käivad ikka kaasas ka jamad.
Et Eesti Vabariigi valitsus Tallinna linnavõimu vihkab, siis jääb suur hulk lubatud riigi raha saamata. Hüva, linn on rahaliselt praegu tugevam kui riik — aga Brüsseli ees on Eesti end täis teinud. Paras, ütleb Andrus Ansip! Paras, ütleb Ivari Padar! Paras, ütleb Laine Jänes! Me teame, kellele nad seda ütlevad. Omateada ütlevad nad seda Edgar Savisaarele. Aga tegelikult ütlevad nad seda meile, tallinlastele. Ja — iroonia tipp — iseendale.
Niisugust parastust on ennegi nähtud — siis, kui riik keeldus “eelmisel Savisaare ajal” linnale kätte andmast kroonid, mille seadus ette nägi tänavate remondiks. No see oli meile kõigile paras! Aga “eelmisel Savisaare ajal” leidis linn ise vahendid — niipalju kui neid leida sai.
Nüüdsel Savisaare ajal oleme samasuguses olukorras tulevase Euroopa kultuuripealinnana. Riik asetab ennast väljapoole Euroopat, väljapoole Euroopa kultuuri — Tallinn seisab oma tulevikuga silmitsi. Aga tagasi pöörata enam ei saa, minna tuleb samm-sammult edasi. Vastu aastale 2011.
Kuidagi on koostatud kultuuriaasta makroplaan. Jama on selles, et avalikkus ei tea, kuidas. Näiteks mina ei tea, kuidas sinna sai üleüldse sattuda “kultuurikatel”. Mis kultuuri seal “katlas” keetma hakatakse, mis lähteainetest, kes hakkab ülemkokaks ja kes selle roka peab lõpuks ära sööma?
Kas keegi on näinud nii mahuka investeeringu riskianalüüsi? Meie lähiriikidest on ju teada, et alati pole selline kulutus kandnud oodatud vilja! Ning nüüd tahame hulka kultuuriaasta raha sinna “katlasse” kallata…
Eemalt vaadates paistab see summa küll teenivat mingi poolkultuurikliki erahuve. Kuidas nad üldse pildi peale said? Kes nad üldse plaani võttis? Kes nad on?
Ja lisaks loetletud jamadele on nüüd veel välja kuulutatud internetihääletus: kas too “katel” või linnateater? Kultuurirahvas on juba pahandanud, et niisuguse alternatiivi püstitus on vale. Sotsiaalvallas küsiti kunagi sama valesti, kas pensionärid või noorpered, mängides ühe sotsiaalse vaesusgrupi välja teise vastu.
Kuid siin on meil tegu jamaga ruudus: ühe kultuurivalikuna antakse rahvale ette mingi kimäärne “katel”! Mis on linnateater, seda rahvas teab. Aga millele tuleks teda eelistada — see polegi selge. Parem võinuks rahvalt küsida, misasi too “katel” on — küll tuleb naljakaid vastuseid (ma proovisin Tallinna Ülikooli peal).
Internetihääletus “kas teater või… noh, mitteteater” näitab küll selgesti, et linn tahab teha mingi ehitiste järjekorra. Möödunud nädalal näitas ETV arhiivifilmi sellest, kuidas omaaegne kultuuriminister Johannes Lott ütles: esmalt teeme uue Estonia teatri, siis uue kunstimuuseumi. Nagu näeme, on järjekord muutunud, Estonia teatrist on ette pääsenud niihästi konservatoorium, kunstimuuseum kui ka Eesti Rahva Muuseum — kõik vajalikud kultuurirajatised. Aga nad tulevad järjekorras.
Uskuge mind, ma tunnen Edgar Savisaart — mille ta avalikult välja ütleb, selle ta ka ära teeb (nagu Eesti Raudtee tagasiost), aga kui ütleb, et ta midagi ei tee, siis võib ta seda ikkagi teha — nagu uuesti linnapeaks hakates.
Selle pärast, kulla tallinlased ning “armas eesti rahvas”, tuleks nüüdne jama julmalt kaasa mängida. Mitte lusikat nurka visata, mitte käega lüüa, mitte jätta teatri poolt hääletamata. Kui teatraalide asemel haaravad initsiatiivi “katlakütjad”, siis istute ükskord ahervaremel, selle asemel et istuda teatrisaalis…
Muidugi oleks kõige julgem tükk kuulutada terve internetihääletus ebaõnnestunuks ja rahva hääle asemel kuulda võtta mõistuse häält. Aga niisugune ta on, selle teie neetud demokraatia pahupool. Demokraatia on ju poliitiline “Rooside sõda”: “Aga rahvas ütles, et…“
No ära siis vaiki, rahvas! Ütle: “Teater!”
