Mehi ühendab päritolu segarassilisest perekonnast. Isad on mõlemal mustad, emad valged. Sellest ei ole kuvandi loomisel kunagi saladust tehtud, pigem hoopis ära kasutatud. Obama vanaisa elas Keenias ja Hamiltoni vanaisa töötas Londoni metroos.

Teine ühendav asjaolu on sõna „esimene” kasutamine nii Obama kui ka Hamiltoni puhul. Üks on esimene mustanahaline USA president, teine esimene mustanahaline vormel 1 maailmameister.

Panite tähele: sõnale „esimene” liitub siiski omadussõna, mis viitab välimusele. Ilma oma tegevusala jaoks harjumatusse rassi kuulumiseta oleks üks särav noor võidusõitja ja teine särav nooruslik poliitik, kuid ajaloo esimese au nad ei pälviks.

Erilisus ja erandlikkus koos särava talendiga, mis ühel juhul väljendub roolikeeramisoskuses ja teisel juhul oraatoriandes, pälvib alati palju tähelepanu ja imetlust. Tänapäevases müügile orienteeritud kultuuris on see jumala õnnistus, võimalus hallist (loe: valgest) massist eristuda.

Teisalt tekib küsimus, kuivõrd on meie tänased kangelased sisemuses tegelikult nii mustanahalised. Obama pole oma keenialasest isaga teadliku elu jooksul õieti kohtunudki. Ta on käinud „valgetes” koolides ja ülikoolides. Hamilton on lapsest saati aega veetnud kardi- ja vormelimaailmas, mis on samuti valgete pärusmaa.

Maailm on aga uued kangelased rõõmuhõisete ja jumaldamisega vastu võtnud. Hamiltoni võrreldakse kõigi aegade suurimate võidusõitjatega, Obama presidendiksvalimist jälgiti nõnda, nagu oleks presidenti valitud kogu maailmale.

Hamilton peab märtsis Austraalias starti asudes alustama tööd selle nimel, et ta ei jääks ajalukku vaid tolle „esimese mustanahalisena”. Ainult maailmameistritiitlid ja rekordid säilitavad sära ja glamuuri, kui „esimese” uudsus kaob. Obamal aga seisab ees maailma võimsaima riigi juhtimine: kaunis jutt ebamäärasest „muutusest” tuleb vormida konkreetseteks sammudeks.