Ostuhulluse päevad — pidu katku ajal

Ehkki igapäevased majandusuudised võiksid olla siinse tarbimispubliku ettevaatlikumaks ja alalhoidlikumaks teinud, pole seda märgata suurte kaubakettide odavmüügipäevadel. Rahvarohkus — ja seda ka tööajal — kõneleb ise enda eest.

Kuigi käibed ja kasumid pole veel teada, on ilmne, et inimeste ostuhimu pole tarbimispeo parimate päevadega võrreldes kuigivõrd kahanenud. Samas reedab odavmüükide menu siiski, et ostjad on hinnatundlikud — nii suuremaid kui ka väiksemaid oste püütakse teha võimalikult odavalt.

Paraku ei ole odavmüügid sageli sugugi nii odavad, kui neid reklaamitakse. Pahatihti unustavad ostlejad, et mõnes teises ketis on üliodavalt välja reklaamitud kaup pidevalt sama või ka madalama hinnaga müügil. Samuti unustavad vähem teadlikud tarbijad selle, et nimelt odavmüügipäevadeks hangitud kaup on reeglina tunduvalt ebakvaliteetsem kui harilikult pakutav.

Kurb on nentida, et tihtipeale ajendavad odavmüügikampaaniad inimesi eneseväärikust kaotama ning mõõdutundetult trügida. Reisihuviliste rüselemine Stockmannis ei tee au ei kaubamajale endale ega ka neile inimestele, kes hullude päevade aegu selles kaubakeskuses võimutsevad.

Odavmüükidel teadlikult üles köetav kõrgendatud meeleolu soodustab paraku ka motiveerimatute ostude tegemist: mõnda konkreetset odavat asja läinud inimesed laovad oma korvi teisi näiliselt odavaid või ka ebakvaliteetseid asju, mida nad tegelikult ei vaja. Kes ikka viitsib poes kilohinda välja arvutama hakata või leiab kohemaid mälust üles, mis hinnaga need „hirmodavad“ kaubad mujal müügil on.