Ma tunnustan teie aega ja vaeva, ennekõike aga teie tahet ja pealehakkamist. Te kasvasite suuremaks hirmust, et kodakondsuse taotlemise eksamid on keerulised. Te saite üle eelarvamusest, justkui poleks Eesti Vabariigi kodakondsusel üha avatumaks muutuvas maailmas enam praktilist väärtust.
Aga küsime siis ühiselt vastu: mis praktiline väärtus on armastusel? Mida toob sisse sõprus?
Inimloomus nõuab kuhugi kuulumist, inimene tahab kellegagi koos olla. Selleks ongi meil perekonnad, kolleegid ja sõbrad. Riigi ja ühiskonna tasemel rahuldab just kodakondsus parimal viisil seda kuuluvuse vajadust. Ja nagu kodus ja peres, on ka riiki ja ühiskonda täieõiguslik kuulumine seotud pea võrdsel määral kohustuste ja õigustega.
Aga ka nende loetlemine ei kaalu üles seda seesmist rõõmu ja kindlustunnet, mille annab võimalus valju häälega öelda: Eesti on minu riik! Minu riik, mida ma oma töö, hoole, pühendumise ja eelkõige armastusega teen iga päev paremaks, ilusamaks ja õiglasemaks.
Mu daamid ja härrad.
Suuremale osale Eesti elanikest, sünnijärgsetele Eesti kodanikele, on kodakondsus midagi seesugust, millele me sageli ei mõtle. Ja kui mõtleme, siis sageli imestame nende üle, kes ei söanda, ei taha või ei suuda Eesti kodakondsuse taotlemise protsessi läbida.
Imestamise asemel võiksime pigem aidata ja julgustada. Kui iga Eesti kodanik võtaks südameasjaks aidata kasvõi üks niinimetet halli passiga kaasmaalane kodanike hulka, siis peaks praegu igale kodakondsuseta inimesele jaguma kümmekond abilist.
Kui me hakkame avatuma ja abivalmima pilguga ringi vaatama, kui hakkame rohkem suhtlema ja eri rahvuste vahel barjääre murdma, siis võiksime kodakondsuseta inimeste hulka juba mõne aastaga oluliselt vähendada.
Eesti riik peab küsima — kas on tehtud kõik enesest olenev, et võimaldada kodakondsuspoliitika aluseid muutmata Eesti Vabariigi kodakondsus neile, kel see valik veel tegemata?
Meil tuleb ühiselt kõrvaldada bürokraatlikud, samuti vähesest informeeritusest tulenevad takistused Eesti Vabariigi kodakondsuse kasuks otsustamise teelt.
Eestis on ligi 3000 last, kelle mõlemal vanemal on kodakondsus määratlemata. Nagu teame, võiksid need lapsed saada Eesti kodakondsuse lihtsustatud korras. Kas nende vanemad teevad vastava avalduse? Kas need noored ise soovivad Eesti kodakondsust?
On meie kõigi ühise Eesti huvides, et need valikud langeksid just Eesti kasuks. Mistõttu pole ehk tarbetu kutsuda kõiki kodakondsuseta vanemaid taotlema oma lastele just Eesti kodakondsust.
Mul on väga hea meel, et Eesti riik ei vaata kodakondsuse saamise protseduuri millegi jäiga ja igavesena. Eelmisel nädalal sai valitsuses heakskiidu uus kodakondsuseksami läbiviimise kord. Loodan, et uus kord roogib eksamiküsimustest välja keerulise sõnastuse iseenesest lihtsate küsimuste puhul.
Iga riik peab seisma oma kodanike eest. Iga riigi huvi on aidata kaasa kodanikkonna suurenemisele. Ükski enda kodanikest tõeliselt lugu pidav riik ei jaga kodakondsust suvaliselt, seda pole siiani tehtud ega hakata tegema ka tulevikus.
Kodakondsuse saamiseks peab iga inimene ikka tahet ilmutama.
Teie tahe näitab, et te usaldate ja vajate Eesti riiki. Ma kinnitan teile, et ka Eesti riik usaldab ja vajab teid. Eesti riik tunnustab teie tahet.
Mu daamid ja härrad, head kaasmaalased.
Eesti on vaba demokraatlik riik ja me austame inimeste vabu valikuid. Seetõttu me austame ka siin elavate inimeste valikut võtta mõne teise riigi kodakondsus.
Me austame seda valikut, kuid ei mõista. Me ei saagi seda mõista, sest Eesti riik kohtleb oma kodanikke hästi ja võrdselt.
Meil on keeruline mõista ajendeid, mis sunnivad tagasi lükkama kõiki neid hüvesid, mida demokraatlik ja vaba riik igale kodanikule siin eneseteostuseks ja kindlustundeks pakub. Aga just Eesti ja mitte ühegi teise riigi seadused, tavad ja kombed kehtivad siin ja jäävad kehtima.
Eesti riigi sõnum saab seetõttu olla ühene: me toetame iga siin elava mittekodaniku tahet saada Eesti kodakondsus ja liituda täielikult Eesti ühiskonnaga. See on privileeg, mis kuulub vaid Eesti Vabariigi kodanikule.
Nüüdsest kuulub see privileeg ka teile, värsked Eesti kodanikud. Selle tunnustusena annamegi täna, siinses pidulikus õhkkonnas kodakondsuse tunnistused teile, kes te julgesite, pingutasite ja ennekõike tahtsite.
Soovin teile selle puhul südamest õnne.
Presidendi kõne kodakondsustunnistuste kätteandmise tseremoonial Kadrioru kunstimuuseumis 30. septembril (toim).
