Loomulikult ei julgenud ma sellest kellelegi rääkida. Ka nägin pealt seda, kuidas meie klassi kasvult kõige väiksemat poissi pidevalt togiti. Ma ei tea, kui kaugele need suuremad poisid oma togimisega läksid, ei julgenud selle peale mõelda, sest tookord ei oleks ma oma mõtetega midagi peale osanud hakata. Kellegi asi see ei olnud, lausa vastupidi. Poiss peab ju ise enda eest seisma!

Samuti toimusid minu vanema tütre koolis kohutavad koolivägivallaaktid, mis mõni aasta tagasi ka meedias laialdast kajastust leidsid.

Ma ei taha öelda ühtegi halba sõna ühegi õpetaja kohta. Olen veendunud, et enamik neist teeb oma tööd kohusetundlikult ja vastutustundega, kui vaja, siis 24 tundi järjest, nagu oskab ja suudab. Olen ise mõnda aega õpetajana töötanud ja tean, et see töö ei ole kergete killast.

Aga võib-olla tasuks mõtiskelda selle üle, kuidas teised koolid teistes riikides koolivägivalla probleemidega tegelevad. Sest mis seal salata, kuuleme ju sageli teistest riikidest tagasi Eestisse tulnud õpilastelt, et seal, piiri taga, oli parem.

Selle aasta kevadel pidi meie pere mu abikaasa töölähetuse tõttu kolima mõneks ajaks elama Washingtoni. Aprilli lõpus läks Ameerikas eelkooli meie kuueaastane tütar. Ta ei osanud ühtegi sõna inglise keelt. Loomulikult ei osanud mitte keegi koolis eesti keelt. Veelgi enam, meil endil puudus igasugune ettekujutus, kuidas Ameerika koolisüsteem toimib.

Aga lapsele koolis meeldis. Ta läks iga päev rõõmsalt keksides koolibussi peale ja tuli vaimustunult lobisedes jällegi koju tagasi. Ja kuigi mulle tundus, et lapsel sai lapsepõlv otsa sama kiiresti kui Itil ja Kustil „Nukitsamehes“, jäi tütre rahulolu nähes ka minu hing rahule.

Muidugi ei läinud kõik muretult. Ainult et need probleemid toodi meile koju kätte koolikotis, õpetaja kirjutatud pikkade kirjadena. Laps aga keksis rõõmsalt edasi ja kiitis, et tal on maailma parim õpetaja.

Mõnes oma esimestest kirjadest palus kooliõpetaja muu hulgas, et me selgitaksime lapsele, et ta käsi käiku ei laseks. Õpetaja kirjutas, et meie tütar lõi endast väiksemat poissi. Võtsin märkust muidugi äärmiselt tõsiselt ning peaaegu šokiseisundis tormasime abikaasaga kooli õpetajaga rääkima. Ma ei saanud aru, kuidas võis selline asi juhtuda.

Selgus, et poiss oli väike küll, aga ikkagi oma klassi poiss. Ta olevat ise provotseerinud ning ka tema vanemad olevat samalaadse kirja saanud. Selleks korraks sai hing pisut rahu.

Aga ei möödunud kahte päevagi, kui koolikotist jälle kirja leidsime. Jälle olevat meie laps kätele voli andnud, seekord esimesena. Ma olin hulk aega nõutu ja kurb. Võib ju mõelda, et vaene laps: ta ongi ju nagu nurkaaetud loomakutsikas: et kui sõnu keegi ei mõista, tuleb kasutada füüsilist abinõu. Aga see kõik ju ei vabanda, ei õigusta rusikatega vehkimist.

Ja mis me siis tegime? Rääkisime ja rääkisime. Rääkisime õhtul ja hommikul. Rääkisime, mis on õige ja mis on vale ja mida teha siis, kui keegi provotseerib või kiusab. Ja õpetasime selgeks vajalikud ingliskeelsed sõnad, mida kasutada vastuseks „pahadele poistele“.

Lapsed saavad üsna kiiresti aru, mis on õige, mis on vale. Nad oskavad ka järgmisel korral vastavalt käituda või oma halba käitumist hiljem analüüsida. Ka kiitust jagavad nad ise endale hea meelega, jutustades uhkusetundega, kui oskuslikult nad keerulisest situatsioonist välja tulid. Ainult kuulajat on vaja.

Septembris läks meie tütar jälle kooli, seekord päris esimesse klassi. Meile saadeti koju 30-leheküljeline käsiraamat ning kinnitamaks, et oleme selle läbi lugenud ja oma lapsele samuti tutvustanud, saadeti meile ka vastav allkirja vajav vorm.

„Oeh, kellel seda veel vaja oli, pole ju aega ja…“ mõtled esimese hooga ja hakkad tõrkuvalt lehitsema. Koolitundide ajad, kontaktandmed, lõunapaus, koolibussid, meditsiiniline teenindus, õpilaste õigused ja kohustused, turvalisuse tagamine jne.

Õpilaste õiguste ja kohustuste alt leidsin tagakiusamise alampeatüki. Ja alles siis ma mõistsin, miks õpetaja tookord lapsi rusikatega vehkimas nähes käitus nii, nagu ta käitus. Ta ei saanud situatsiooni kuidagi ignoreerida. Ta oli kohustatud vanemaid sellest kohe teavitama! Ta oli kohustatud sellest raporteerima kirjalikult nii mõlema lapse lapsevanemale kui ka kooli juhtkonnale — ja seda juba lasteaiast alates.

Õpilasel on omakorda õigust intsidendist kohe õpetajat teavitada. Eks ole, meill kutsuti selliseid lapsi omal ajal pugejateks! Pärast teavitamist on koolil kohustus selle probleemiga tegelema hakata: fikseerida koht ja aeg, osapooled ja pealtnägijad ning teavitada lapsevanemaid.

Samas on nõue säilitada konfidentsiaalsust niipalju, kui see on vähegi võimalik. Näiteks meie lapse puhul oli nii, et me ei saanudki teada, kes oli see teine poiss, kellega meie laps „arveid õiendas“. Kui nendest abinõudest ei piisa, on kool nõus aitama nii kiusajaid kui kiusatavaid ja lapsevanemaid, kaasates juba vastavaid spetsialiste.

Mulle tundub, et see süsteem toimib, vähemalt Ameerikas. Sest lõppeesmärk on ju see, et lastel oleks turvaline koolis käia ja et nad läheksid sinna rõõmuga. Et nad teaksid, kelle poole vajadusel pöörduda ja et neid kuulda võetaks. Et nad õpiksid rääkima ja et nendega räägitaks. Et nad saaksid õppida olema õnnelikud, lasteaiast peale.