Esiteks inimõiguste olukord Hiinas. Pikka aega totalitaarses režiimis elanud ei pruugi enam ise aru saadagi, missugust vaimset vägivalda nende kallal tarvitatakse, küll aga torkab see silma väljastpoolt tulnuile. Sestap on Hiina võimud hoolitsenud selle eest, et „valed“ inimesed valel ajal valesse kohta ei satuks. Isegi õhk ja ilm lubatakse jõuga „õigeks“ saada, rääkimata siis oma kodanike naeratamaõpetamisest ja muust dressuurist.

Pikaajaline vägivald tiibetlaste ja nende kultuuri suhtes on teema, mille suhtes nn rahvusvaheline üldsus on paraku osutunud täiesti jõuetuks. Piketid ja meeleavaldused maailma eri nurkades tiibetlaste toetuseks ning arvutul hulgal kirjutisi meedias ei ole suutnud tiibetlaste reaalse olukorra parandamiseks paraku just palju teha.

Ometi ja kõigele vaatamata elame meiegi kaasa oma rahva esindajatele Pekingi olümpial. Väikerahvana on olümpiamedalid meile olnud rahvustunde tugevdajateks ning suurvõistlustelt võite noppinud sportlasi on koheldud rahvuskangelastena. Kas võimalikud medalid Pekingist oleksid siis vähem väärt kui mõnel teisel maal võidetud? Sportlikust seisukohalt kindlasti mitte.

Ent paraku on tänapäeval sport, poliitika ja majandus põimunud viisidel, mis valmistavad peavalu nii poliitikutele kui ka ärimeestele, rääkimata intelligentsist, kes ei lepi valeliku loosungiga, et spordil ja poliitikal ei ole midagi pistmist. Hiina olümpia on nende raskete küsimuste valusaimaks näiteks.