Ülo Mattheus: Eluliselt vajalik on muutuda
Viljandi folgiga on ilmselt nii, et igaüks kogeb seda, milleks ta on võimeline ja ette valmistatud. Kirgastuseks peab olema soodumus, pudelipõhja leiab üles ilma eriliselt pingutamata. Muidugi, ma tean, on inimesi, kellele ükski sõnum kohale ei jõua; kes elavad kui amööbid pilkases pimeduses. Buddha ütleks, et see on nende halb karma, nende eelmiste elude tulem. Nad ei koge kunagi midagi, mis on tõeliselt kaunis ja ülendab hinge.
Enese muutmine ei ole midagi võimatut, inimene ei ole valmisprodukt. Mõistagi on sünni ja kasvatusega juba palju ette ära määratud, aga mitte kõik. Sündides on inimese nagu tühi paberileht. Või peaaegu tühi. Sinna on salvestunud ema südame tuksed, soojuse ja turvalisuse tunne, võib-olla ka mingid helid välisest maailmast ja küllap ka sündimise vaevused. Need on n-ö kontrollimatud salvestused. Järgneb juba ümbritsevate inimeste tahtlik tegevus ja kultuuriruumi toime. Iga sündinud inimese mällu hakatakse „kirjutama“ üha uut informatsiooni.
Mind kirjutati juhtumisi eestlaseks. Mu ajju salvestati eesti keel ja eesti meel. Ma kasvasin Tallinnas Nõmmel teiste eestlaste ja ilusa looduse keskel ning need asjad määrasid paljuski ära minu edasised hoiakud, võib-olla ka saatuse. Mulle meeldib see maa, meeldib olla eestlane, meeldib loodus. Aga mitte kellelgi ei tulnud pähe teha minust head inimest. Ma kasvasin, nagu kasvasin, isevooluteed. Ma ei tea, kas ma olin hea või halb, ilmselt ei kumbki. Pigem tegi minu isevooluteed kulgev loomus teistele palju halba. Ja hoopis harvem head. Ja ma ise kannatasin selle kõige käes.
See oli palju-palju hiljem, kui mulle hakkas meeldima headus. Võib-olla on see nii alles mõned viimase aastad. Avastasin, et head tehes on mu enesetunne parem, ja et eriti hea on mu enesetunne siis, kui ma suudan ka kellegi sigatsemise puhul heatahtlikkuse säilitada. Avastasin, et ka puht pragmaatiliselt on see hea enesetunne kasulik mulle endale. See aitab vältida stressi ja püsida tasakaalus. Mind toetavad selles minu huvi filosoofia ja religiooni vastu. Ja minu väga head ja südamlikud õpetajad.
Niisiis on muutumine positiivses suunas kasulik. Ma ei tea, kas amööbid suudavad pimedusest välja tulla ja end muutma hakata, ilmselt peavad naad ootama järgmisi elusid. Aga suurem osa meist on ju võimelised muutumise võimalikkusest ja vajadusest aru saama. Ükski meist pole nii täiuslik, et võiks öelda: paremaks minna enam ei saa. Pigem oleme me enesekesksed egoistid või hoolimatud elupõletajad. Ja mida külvame, seda ka lõikame: oleme stressis, närvilised, üliväsinud. Kui meie ambitsioonid ei teostu, tabab meid masendus. Kui keegi on edukam, oleme kadedad ja kibestunud. Töötame üle, oleme frustreeritud ja närvilised. Ega oskagi teisiti.
On suvi, puhkuste aeg ja selles mõttes hea aeg järele mõelda. Kui ületöötanud linnainimene läheb maale looduse keskele, avastab ta, et ta ümber on äkki teistsugune elu. Loodus mõjub tervendavalt, maainimesed on ka kuidagi rahulikumad ja vähem närvilised kui linnakad. Isegi poe taga külitav õllekuli naeratab lahkelt. Küllap olete täheldanud, et maal muutute teiegi sõbralikumaks ja seltsivamaks ning ütlete teinekord maapoes ka võhivõõrale tere.
Ent kui linna tagasi lähete, olete jälle endised: liikluses teistele teed ei anna ja ristmikult kihutate üle punase tulega, tööl hakkate punuma intriige ja lasete keelepeksul vohada. Aga samas ju võiksite ometi võtta kaasa oma helge puhkusekogemuse ja püüda ka argipäevas samuti toimida. Öelda inimestele tere, olla sõbralikud. Muuta see oma elu igapäevaseks reegliks. See on võimalik.
Muutumine on suisa eluliselt vajalik. Teatud olukordades võib seda nimetada ka kohanemiseks. Inimene, kes uutesse tingimustesse sattudes ei kohane, satub raskustesse või koguni hukkub. Kõikidel inimestel tuleb aeg-ajalt muutuda: lapsena kooli minnes või täiskasvanuna tööle siirdudes, abielludes jne. Kõikidel neil juhtudel tuleb kohandada end uute olude ja teiste inimestega. Seda teeb inimene paratamatuse sunnil.
Samas on hulganisti olukordi, eriti suuremates elukriisides, kus inimese loomuomane kohanemisvõime ei ole piisav ja muutustele tuleks end teadlikult suunata. See juhtub siis, kui senine maailm variseb kokku: kui lähedane inimene sureb, töölt lastakse lahti, mõni unistus jääb teostumata, enesetapumõtted keerlevad peas… Niisugune situatsioon eeldab totaalset olukorra muutmist, võib-olla seniste sidemete läbilõikamist. Oskus ja tahe muutuda oleks siin oluliseks abiks.
Ma tean paljusid inimesi, kes on kriisisituatsioonis vastu võtnud radikaalseid otsuseid. Mõned on leidnud tee usu, teised heategevuse juurde, kolmandad on lihtsalt siirdunud mõnda teise riiki elama. Nad kõik on ellu jäänud ja toime tulnud. On teisi, kes ei ole enam elus või kes on kaotanud pinna jalge alt. Sel lihtsal põhjusel, et nad ei osanud või ei suutnud muutuda.
