Marianne Mikko: Blogijaid tuleb kaitsta

Euroopa Parlamendi kultuurikomisjoni liikmena esitlesin mõned kuud tagasi komsjonile omaalgatuslikku meediaraportit. Peamiselt meedia mitmekesisusele keskenduv raport oli ühtlasi kummardus ajakirjanikele, kelle hulgas teenisin leiba 20 aastat. Huvi raporti ja eriti selle avalik-õiguslikku meediat käsitlevate lõikude vastu oli suur.

Tänapäeval peavad ajakirjanikud tootma kolm korda enam sisu kui näiteks 1970. aastatel. Toimetuste eelarveid kärbitakse, ent vajadus avaldada uudiseid ning toota sisu kestab 24 tundi. Rääkimata sellest, et täita tuleb järjest rohkem ruumi. Tagajärjeks on kontrollimata faktid, pealiskaudne taustauuring, lugejaid eksitav informatsioon. Kui Rootsi meedia võttis ette blogide teema, juhtus iroonilisel kombel just see, millest raport tervikuna jutustab. Suurimad päevalehed ja populaarsed internetiportaalid raporteerisid üksteise võidu, kuidas Eesti eurosaadik Marianne Mikko tahab blogisid registreerida ning blogipidajate identiteedid paljastada.

Tuntud päevalehe toimetaja helistas mulle kommentaari saamiseks. Küsimusele, kas ta on raportiga tutvunud, oli vastuseks ei. Takistamaks valeinformatsiooni levikut, oli Rootsi ajakirjanikega sunnitud ühendust võtma Euroopa Parlamendi Rootsi pressibüroo.

Raporti põhiteema on meedia mitmekesisus ning selle kaitsmine. Blogidega seonduvat on puudutatud põgusalt. Olen absoluutselt veendunud, et blogid on 21 sajandi meediamaastiku väärtuslik osa ja aitavad tagada mitmekesisust. Blogid on arvestatavaks infoallikaks nii tavalugejale kui ka näiteks ajakirjanikele. Minu jaoks on olulised kaks küsimust, mis olid ka blogide raportis käsitlemise ajendiks.

Esiteks, blogide registreerimine ei ole kunagi kõne all olnud. Ma ei pea seda ei vajalikuks ega võimalikuks. Küll aga olen seisukohal, et blogosfääris peaks kvaliteedi huvides senisest enam kasutama vabatahtlikku sildistamist. See tähendab, et autorid saavad ise soovi korral oma blogi sildistada. Kui vaadata Eesti blogiportaali blog.tr.ee, näeme, et midagi sarnast juba tegelikult toimib. Sildistajateks on lugejad, liigitades blogid erinevatesse kategooriatesse nagu näiteks poliitika, isiklik, fotograafia jne.

Usun, et blogide sildistamine on lugeja huvides. Sildid viitavad blogi eesmärgile ning infole, mida sealt on võimalik saada. Raport viitab võimalusele, et sarnane sildistamise süsteem võiks toimida nii, et sildistajaks on autorid ise, ja seda loomulikult vabatahtlikult. Sellised n-ö kvaliteedimärgid täpsustaksid lugejale, mis on blogi eesmärk ning kes on autor.

Eestiski on palju blogijaid, kelle puhul on nende valdkond täpselt teada. Neid autoreid tuntakse ning respekteeritakse. Sisu on kvaliteetne ning usaldusväärne ja lugeja ei pea pettuma. Blogosfääri peavad reguleerima lugejad ja autorid, mitte Euroopa Liit.

Küll aga tuleb blogijatel meeles pidada, et kui kirjutatakse, siis võetakse ka vastutus. Ühelt poolt õigus sõna- ja väljendusvabadusele, aga teiselt poolt ka kohustus oma sõnade eest vastutada.

Teine küsimus on blogijate õigused. Eestis ja mujal Euroopas on olnud juhtumeid, kus blogide sisu kasutatakse meedias ilma neile viitamata. Juhtunud on ka, et ajakirjandus kasutab blogidest luba küsimata võetud pilte, autor jääb sealjuures tasustamata. See kõik tekitab küsimuse, kuidas kaitsta blogijaid üha sagenevate sisuvarguste eest. Kuidas tagada, et blogija saaks pildi, uudise vms eest viidatud või tasustatud?

Kokkuvõttes tahan veelkord rõhutada, et blogide käsitlemine minu raportis oli ajendatud soovist blogisid ning blogijaid kaitsta. Olen täiesti veendunud, et blogid on meedia mitmekesisuse tagamiseks ning demokraatia edendamiseks vajalikud.