Kiri: Kuhu jääb oma usk?

Minevik, eriti kui ta on kaugem minevik, on läbi aegade olnud erinevatele jõududele omamoodi manipuleerimisvahendiks.

Reklaam

Pole siis ime, et teatud demagoogilistes jutustustes seguneb vale tõega, süübib rahva mällu ning seda vale sealt kätte saada on juba märksa raskem, kui seda sinna sokutada.

Kommunismiehitamise käigus suudeti eestlastest teha ateistid. Vähemalt selline arvamus, ei, hoopis väide, on levimas religioossete usklike seas.

Ja selleks, et eesti rahvus saaks taaskord tugevaks, tuleb tingimata võtta omaks religioon, sest religioon on ainus tee vaimsuse ja üldse moraalini. Kuidas saame olla eurooplased, kui ei tunnista Euroopa kultuuri aluse tähtsust.

Meie ärkamisaja kangelased olid kõik suured kommunistid, kes salaplaanina lõid pseudoajalugu, et sillutada teed ateismile ning ühtlasi ka idanaabrite uuele riigikorrale.

Vot see on suur jama. Milleks võltsida ajalugu, kui see ei oleks niivõrd tugev relv masside mõjutamisel.

Väidetakse ju viimasel ajal, et Eesti ärkamisaeg oli venestamise kampaania, kus loodi müüdid kristluse toomisest tule ja mõõgaga, samas kui tegelikult võtsid muistsed eestlased ise naerusui kristluse omaks ja hülgasid täiesti hoolimatult oma tuhandeid aastaid vanu kombeid ja uskumusi.

Vägisi vaatab minu mõttelend küll nüüd möödunud sajandi alguse poole, kust saab ilusaid paralleele vedada — väidetakse ju tänagi veel, et eestlased rahumeeli astusid suurde N Liitu, et ühiselt suure perena asuda vennasrahvastega kommunismi ehitama. Need tühised hukatud ja represseeritud oli ju vaid paratamatu kõrvalnähe õilsama eesmärgi nimel.

Muistse vabadussõja käigus hukkus märksa rohkem oma kodu kaitsejaid ja võõra usu vastu võitlejaid. Nii tol ajal kui ka möödunud sajandi algul ei olnud need inimesed lihtsalt tühine kõrvalnähe, nad olid eestlased, kes toodi ohvriks, et võõrideoloogia saaks laiutada ja teha maailmas seda, mida just nemad õigeks arvasid.

Kristlus kui säärane, sai tegelikult alguse 325 aastat peale Jeesuse sündi. Ligi 300 aastat oli tema sõnu räägitud edasi suust suhu ja nagu ikka suulise jutustamise korral — kord vürtsitatud lisadetailidega, kord üleliigset välja võttes.

Nikaia kirikukogu, mis esmasena formuleeris üldised kristlikud põhimõtted, tegi seda mitte suures hardas usus jumala kui sellise vastu, vaid kui kamp orjapidajaid, kes lõid usu, mille abil oleks lihtne orje ohjes hoida.

Sõnum on ju iseenesest tore — tee tööd ja näe vaeva, siis jumal armastab sind. Pandi alus ühele suurimale orjastavale instantsile maailma ajaloos — kirikule. Usk on läbi aegade inimesi aidanud.

Kuid kui usust vormitakse religioon, mis seab kindlad raamid inimese usulistele põhimõtetele, siis on see juba sisemaailma suunamine ja mõjutamine. Ja just sellega religioon tegelebki.

Ja paralleelid kommunismi ehitamisega pole sugugi juhuslikud. Inimeste mõttelõng töötab suht-koht sarnaselt kõikides situatsioonides. Seega pole see eriline ime, et kommunismi hakati levitama sarnaselt kristlusega.

Tule ja mõõgaga tehti usu levitamist muinasajal, tule ja täägiga uuel ajal. Religioon ja ateism on tegelikult ühe joone kaks otsa. Kumbki on äärmus, keskele aga nemad ei näe.

No kuidas on võimalik, et oled usklik aga kirikus ei käi, kuidas on võimalik, et jumalat ei usu, aga usklik oled? On küll võimalik, must valgest maailmanägemisest on võimalik mööda vaadata ja näha ka teisi toone.

16. juunil kirjutas Chris Bollyn Delfi arvamusnurgas, et eestlaste heaolutunde tõstmiseks peaksime rohkem tegelema hingelise ja spirituaalse täiustumisega. Ja seda muidugi religiooni võtmes.

Aga kuhu jääb oma usk? Kuhu jääb maausk, kuhu jäävad isiklikud mõttemõlgutused maailma olemusest ja miks mitte ka jumalast.

Religioon pakub meile vaid raamatut, mida on sadu kordi ümber tõlgitud, mis põhineb suulistel ülestähendustel ja kunagi elanud inimeste isiklike kogemuste märkimisel, samas kui meie ise võime endile pakkuda kõige autentsemat ja kõige õigemat usku üldse — usku iseenda usku.