Pärastlõunal tulistati Soome lahe kohal alla Helsingisse lennanud reisilennuk st blokaad õhust.
15. juunil algas Leedu Vabariigi okupeerimine ja Leedu kiire hõivamisega jäid Läti ja Eesti ka maismaa poolt „purki”.
16. juuni pealelõunal esitas Kremlis NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Molotov Eesti saadik August Reile ultimaatumi: moodustada Eestis uus valitsus, kes tagaks kahe riigi vahelise pakti ausa elluviimise ja lasta vabalt Eestisse Nõukogude sõjavägi, mis paigutataks tähtsamatesse Eesti keskustesse, et tagada pakti elluviimine.
Eesti valitsus otsustas need, küll täiesti alusetud, nõudmised vastu võtta. Punaarmee ületas Eesti piiri 17. juunil kell 4.00 (Eesti aja järgi).
Sündmustest on tänaseni vähemalt kolm diskussioonipunkti: miks vastupanu ei osutatud („laske või üks pauk õhku”), miks ei saadetud varem välja välisdelegatsiooni ning erinevad etteheited toonastele riigijuhtidele, eeskätt president Pätsile ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidonerile.
Kas ja kui palju oleks see muutnud järgnevat? Ei tea ja seda me ei saagi teadma. Ilmselt õige vähe ja vististi vähem kui tahaks.
Laias laastus oli Baltimaade okupeerimine selge fakt ja mõni püssipauk poleks hilisema aja jaoks trumpe andnud. Lõppude-lõpuks avaldasid 21. juunil Tallinnas Raua tn. koolimajas Sidepataljoni võitlejad mässajatele relvastatud vastupanu. Lasud siin-või seal, need olnuks vaid üheks episoodiks üldises dramaatikas.
Välisdelegatsiooni etteheide näib olema õigustatum, aga siinkohal lähtus valitsus ilmsesti baasideaja loogikast st hoiduda sammudest, et mitte ärritada idanaabrit.
Võrdlusena: erinevalt Eestist ja Lätist õnnestus Leedu presidendil pääseda läände. Kas selle võrra oli leedulaste välisvõitlus efektiivsem?
Arvukate etteheidete osas riigijuhtidele: tunnistagem tõika, et nemad ei saanud kirjutada omi mälestusi, kus teatud samme selgitada või argumenteerida st meie ründame, aga nemad end kaitsta ei saa.
Meil pole isegi nende üldisi põhjendusi, pigem vaid üksikud mälestuskatked siit või sealt. Teisalt on enamik meie etteheiteid ikkagi tänaste ajalooteadmiste pinnalt. Meie teame, mis juhtus hiljem ja miks.
Aga raske — või peaaegu võimatu — on asetada end 1940.a. teadmiste tasemele, mis pinnalt tehti siis otsused.
Uurimisainet 1940.a. osas jätkub. Meil on siiani täielikult avaldamata Andrei Ždanovi käsikirjalised märkmed Tallinnast, 1940.a. suvest, kirjutatud ilmselt NSV saatkonnas.
Antud materjalist on mikrofilm, mis nõuab dešifreerimist. Teadaolevalt küll midagi ülipõnevat seal pole, aga uusi detaile ikkagi.
Kindlasti on oluline jälgida kirjavara, mis 1940.a. osas piiri taga ilmub, kus kõikvõimaliku propaganda kõrval tuleb teinekord äärmiselt huvitavaid artikleid-raamatuid ja allikmaterjalide publikatsioone.
