Kiri: Ettevaatust, autojuhid!
Juba mitmeid aastaid tagasi müüsin oma viimase auto, sest juhtimine on mulle antipaatne, ja ka vajadust auto järele ei ole.
Samas kuulen sagedasti ütlemisi, et iga auto roolis istub potentsiaalne mõrvar. Auto on ju vägagi kõrgendatud ohu allikas. Olete minuga nõus?
Siis sõitis õige aeglaselt mõnda aega vaikselt edasi. Minu sõber märkas kõigepealt, mis juhtus. Auto alt väljus kuus pardipoega, kes karjas sibasid üle kõnnitee haljasala poole.
Vähe hiljem tõusis auto kõrvalt lendu emapart, koskel, ja lendas ehmunult mööda tänavat mitusada meetrit eemale, ja jättis pojad maha.
Auto oli teda ehmatanud, ehk arvas isegi, et pojad hukkusid. Eramajade rajoonis väikesel haljasalal oli aga kuulda pardipoegade siutsumist. Jäime ootama, ja jälgisime, mis edasi toimub.
Mõned minutid hiljem märkasime, kuidas ühe maja õuel vares noppis ühe poegadest ja tõusis sellega juba lendu. Vahepeal oli džiip minema tõmmanud.
Otsustasime, et ei tahaks pojakesi saatuse hooleks jätta, sest muidu hävitavad röövlinnud ja kassid pesakonna kiiresti.
Allesjäänud ehmunud tibud sibasid karjas tagasi tänavale, kust mereni oli veel kolm kvartalit kõndida. Jälitasime tasa pesakonda, ja tibud muudkui sibasid meie ees. Korraga keerasid nad jälle ühte hoovi sisse.
Üle värava oli näha, kuidas üllatunud kass valmistus rünnakuks. Karjatasin.
Kass ehmatas ja hüppas puuvirna taha peitu. Pardipoegadel õnnestus põgeneda hetkega tagasi tänavale . Kõik viis olid õnneks alles.
Jalutasime jälle sõbraga nende kannul aeglaselt ja suunasime neid kõrvaltänavasse, ja nii veel läbi järgmise tänava ikka lähemale rannikule .
Ühe SPA lähedal paistiski rannikuäärne muruplats, mis tuli veel ületada, et jõuda mereni.
Pidasime aru, mis teha, sest meie peade kohale oli juba kogunenud korralik parv suuri kajakaid, ja ka mõned varesed. Tõeline ellujäämise kursus ja täiesti ootamatult kõik juhtus…..
Mõtlesime helistada päästeametisse, sest tibud olid juba mingi pool tundi ilma emmeta, ja ilm hakkas pimenema. Kosklapojad varjusid seniks kõrges rohus , meist kümmekond meetrit eemal.
Jälgisime taevast ja valvasime, et keegi ei ründaks. Pidasime nii seal mereäärsel haljasalal aru umbes 10 minutit ja lootsime, et ehk kosklaemme leiab pojad veel üles. Aeg venis ja ilm pimenes.
Järsku lendaski meist kosklapart üle, ja möödus mitmesaja meetri kaugusele. Siis pöördus tagasi, ja tegi juba järgmise, väiksema tuuri……Ta oli oma tibusid märganud…!
Kuigi rohi oli kõrge, oli pardi nägemine tasemel . Koskel maandus mererannal, ja paterdas kiiresti maale . Eemaldusime tasa, ja jälgisime rannikut.
Paari minuti pärast nägime juba, kuidas koskel koos viie pojaga merre paterdas, 5 tibu kannul. Kuuenda sai vares endale. Kuid see jäi ju ka džiibijuhi hingele…..
Poleks too sadamalinna tänaval nii kihutanud, et lahutas pojad pardiemmest, poleks õnnetust juhtunud.
Vees ujus pardipere juba kiiruga eemale laiu poole, et rahuneda ja ööbimiskohta leida. Kajakadki ei julgenud enam rünnata, sest pardiema on teadagi kõigeks valmis….
Kosklad pidavat pesitsema merest eemal parkides, ning seepärast on poegade veeni jõudmine tõeline katsumus.
Ohtusid, nagu isegi nägime on vägagi mitmeid, autojuhid sealhulgas. Süüdistada kedagi on keeruline, kuid olgu lugu teadmiseks ja järelemõtlemiseks kõigile, kes sadamalinnades autodega ringi kärutavad juuni alguses.
Iga hetk on täis ohtusid, eales ei tea ju mis kõik võib juhtuda…… Auto peaks olema ikkagi haritud ja inimliku juhi sõiduriist eelkõige.
