Veelgi enam naised on reetnud ühiskonna huvid ja kujutavad otsest ohtu meile kõigile. Ma ei süüdista naissugu isiklikule maitsele ega oma napile elukogemusele toetuses, vaid Eesti vabariigi põhiseadusest lähtudes.
Eesti riigi ülesanne on eesti rahva geneetilise koodi, kultuuri ja keele säilitamine. Geneetilise koodi säilitamine on naiste ülesanne, lapsi ei saa ega pea ilmale tooma mehed, peded ega kodumasinad.
Kui naised sünnitaksid lapsi, siis oleks riik oma ülesande täinud, aga nad, raiped, ju ei sünnita. Naiste kvaliteet on väga halb ning nad pole võimelise eesti rahvast taastootma, rääkimata säilitamisest vajaliku rahvaarvu suurendamisest.
Maailma rahvastik aina kasvab, aga eestlaste osa planeedil aina väheneb, seega vähenevad ka eesti keele ja kultuuri püsimise võimalused. Ega keel ja kultuur ei käi kive ja kände mööda, vaid ikka eestlasi mööda.
Kui majanduslanguses on süüdi vastutustundetu pankurid ja neid mahitavad rahvareeturid, siis väljasuremises on süüdi eelkõige ahtrad naised. Ahtruse põhjused ei ole ainult meditsiinilised — eelkõige on sigimatuse taga emaste ahnus, upsakus ja hooramentaliteet.
Naised on endale pähe võtnud, et laste sünnitamine segab õpinguid, karjääri tegemist, litsilöömist ja muud sarnast. See seisukoht on sügavalt ekslik. Tegelikult on nii, et haritud, töökad ja liiderlikud naised on ohuks rahvale, riigile ja tsivilisatsioonile kui sellisele.
Kindlasti hakkavad feministid uluma ja hambaid kiristama, et naised on ainult šovinistlike meessigade ohvrid. See ei ole nii, enesestki mõista on ka meestel geneetilise koodi jagamisel teatav osa, kuid selle osaga ei ole probleeme.
Olgu meie ühiskond kui tahes mandunud ja väärastunud, viljakate emaste seemendamiseks leidub alati piisav hulk kepimehi või doonorspermat. Meeste taha sõit seisma ei jää. Mehed pole nii nõrgad, et karjääri või õpingute pärast viljastamistegevuse lõpetaksid.
Naised on aga just selles mõttes nõrgem sugu, et nad ei mõista oma vastutust, hiilivad mööda riiklikult tähtsa ülesande täitmisest — sünnitamise ja koduse majapidamise eest hoolitsemisest pääsemiseks on nad nõus kas keskastme juhti või miss Estoniat simuleerima.
Naiste piiratud mõtlemine on natsiooni püsimise võimatuks muutnud. Kui naiste põhimass kõigele kirjaoskuse ja televisiooni levikule vaatamata ei ole võimelised mõistma oma kohta ühiskonnas, siis tuleb võtta kasutusele mõningad esimesel pilgul ebademokraatlikuna näivad meetmed. Kui mehed peavad käima armees aega teenimas, siis naised tuleb pärast gümnaasiumi, kutsekooli või põhikooli lõpetamist suunata sünnitama. Pole vahet, kuidas me riiklikke sünnitusasutusi nimetame.
Kes on sünnitanud kolm last, võib minna tööle; kes on sünnitanud neli last, võib minna ülikooli; kes on sünnitanud viis last, võib kandideerida juhtivale kohale, omada kinnisvara ja osaleda valimistel. Kes on sünnitanud seitse last, võib esineda televisioonis, olla valitud parlamenti ja omada pangaarvet.
Viljatud või napilapselised — see tähendab emased, kellel on vähem kui kolm järglast, on ühiskonna vähkkasvaja, kahjulik ballast, kõige puhtakujulisem surmakultuse naispreestrite kass, kes tuleb halastamatult põhiseadusega kooskõlla viia, seda muidugi juhul, kui tahame kultuurrahvana jätkata.
Napilapselistel, teiste sõnadega ühiskonna võlglastel, õõnestajatel ja parasiitidel, pole mitte mingit õigust nõuda tasuta arstiabi, õiglast kohtumõistmist või riigipensioni. Mingis mõõdus tuleb seda neile küll lubada, aga mitte enam kui töötutele ja vangidele.
Meil pole mõtet loota naiste teadlikkusele, missioonitundele, tervele mõistusele või veel vähem sellele, et nad ühiskonna huve arvestaksid. Praktika näitab, et naised käituvad ahnete, ülbete ja rumalate olenditena ning taoline elustiil on ühiskonnale ohtlikum kui sõjad või epideemiad.
Naistel on ainult üks sisuline ülesanne, sünnitada ja kasvatada lapsi. Naine, kes sellega ei tegele, on sisuliselt rahvavaenlane, põhiseadusliku korra õõnestaja ja väärib meie kõigi jäist põlgust.
