Kuulates advokaadi küünilisi teooriaid Arnold Meri ennastsalgavast tegevusest eesti rahva õnne nimel, peab iga kõlblustunde säilitanud inimene piinlikkusest punastama. Selline inimene taolist mõnitamist tavaliselt pikalt ei kuulagi, kui ta just ei tegele mentaliteediloolise uurimistööga. Kohtunikel pole võimalik toast välja minna, nad on sunnitud kuulama, ja kindlasti ei ole see kerge.
Kusjuures ei ole aru saada, kas kurjategija irvitabki või ta on siiras. Ei saa alahinnata enesepetmisvõimet. Kui endale üle poole sajandi sisendada, et minu kuritegu oli tegelikult heategu, siis võib inimene seda uskumagi jääda.
Tähtsuseta pole seegi, et ega’s kurjategija selle veendumusega üksi ole. Eestis leidub tuhandeid ja maailmas miljoneid, kes usuvad samamoodi. Näiteks noorkirjanik Jaak Urmet alias Wimberg, kes on väitnud, et küüditamise ohvriks langes kahjuks ka neid, keda poleks tulnud küüditada. Ülejäänute suhtes oli see siis järelikult õiglane.
Me keegi ei näe inimese hinge. Seetõttu ei saa välistada, et Meri siiski teab, et ta osales jäledas roimas ja et küüditamine oli vale otsast lõpuni, mitte kõigest mõne üksiku suhtes. Ma pean seda vähetõenäoliseks, aga ärgem seda välistagem. Sellisel juhul oleks tema kuritegu justkui suuremgi, sest ta annab endale oma teo kuritegelikkusest aru. Esimesel juhul — kõlbelise kõvaketta oluline kahjustus — ju mitte.
Üldse — kas oleks võimalik mõõta inimese kõlbelist tervist, n-ö kõlblusvõimet? Kehalist ja vaimset adekvaatsust saab mõõta, seda teevad eksperdid, aga kõlbelist? Kuidas kohelda inimest, kes on pealtnäha terve, aga samas väidab, et küüditamine oli eesti rahvale kokkuvõttes vajalik?
Usun, et Eestis on väga palju inimesi, kaasa arvatud roima ohvreid, kes Arnold Merile andeks annaksid. Kuid see on võimalik vaid juhul, kui ta oma süüd mõistaks ja andeks paluks. Tema ei mõista ega palu. Mida teha? Oodata vana mehe surma?
Tundub, et kohus sellega praegu tegelebki. Kuid me peame endale aru andma, et bioloogiline lahendus ei ole alati lahendus. Stalin võis öelda, et pole inimest, pole probleemi, aga Stalin ei peaks meile olema autoriteet.
Meri surm ei lahendaks probleemi mitte põrmugi, sest probleem pole Meris. Probleem on kuriteo tunnistamises kuriteoks. Probleem on eestlaste kollektiivses õiglustundes, mis on meie kõige kallim vaimuvara ja mis kisendab. Vaja on kohtuotsust. Pole oluline, kas Meri saab enne surma veel rootsi kardinaid näha või mitte, oluline on, et kohus langetaks otsuse.
Ma tean küll, et minu seisukohale võib ette heita süütuse presumptsiooni eiramist. Kuni pole kohtus süüdi mõistetud, seni pole süüdi. Kuid usun, et täiesti ilmsete asjade puhul võib tõtt siiski möönda ka ilma kohtuotsuseta.
Mida teha? Oodata. Ehk kohus siiski jõuab. Inimsusevastased kuriteod ei aegu.
