Repliik: Tühja kah, meie eurolaul oli ju nali!

Nagu Tarmo Leinatamm isegi ütles, on “Leto svet” just selline, nagu ta on, ning kahetseda pole midagi. See, et surmtõsiselt esinedes eestlastel eurolavale asja pole, on juba hea mitu aastat selge. Tuletage meelde, mis sai Vaiko Epliku retrorokist või Neiokostõ rahvaviisist “Tii” või mullu Gerli Padari kuriteopartnerite loost. Tuhkagi ei saanud!

Nüüd, kui hääletamine on jäetud televaatajate pärusmaaks ning professionaalne žürii on lihtsalt igaks juhuks ootel, ei või iial ette teada, mis lugu rohkem peale läheb või kelle

show

kaugele silma torkab.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida — võitis ju 2001. aastal Eesti “Everybody” ülisuurelt, saades maksimumpunkte isegi Türgist, kui mu mälu ei peta. Sama lugu juhtus soomlaste Lordiga, kes võitis nii slaavlaste kui ka moslemite südamed, nii et positiivseid üllatusi tuleb ette küll.

Positiivsele üllatusele aga loota ei saa ning eks võigi Eurovisiooni vahelduseks võtta täitsa lõdvalt ja pingevabalt — läheb, nagu läheb, teeme pulli ja naerutame teisi. Ning see on otsekui boonus, kui veel priskelt punkte ning hea koht saada.

Ja ega siis meie Kreisiraadio üksi nii arva — mis see iirlaste kalkun, Läti piraadijõuk ja Hispaania liba-Elvis muud on. Kindlasti pole nad nii naljakad, nagu olid kunagi Stefan Raab ja Verka Serduchka, aga käivad kah.

Ja kui pullitegijatel punktid saamata jäävad, siis edasi on lihtne. Süüdi pole miski muu kui televaatajate vilets naljasoon ning liigne tõsimeelsus — kõik ju teavad, et Eurovisioon pole ammu enam pelgalt lauluvõistlus.

Ja kui tänavu juba nii palju naljamehi Belgradi kohale sõitnud on, siis ma ei imestaks, kui näiteks viie aasta pärast on enamik eurolugusid tehtud pilaga pooleks ning ballaade ja tõsiseid tümpsulugusid saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda.