Andres Putting: Tõmbaks ennast ööurkas rihmaks?

Käisin üle pika aja ööklubis ja jäin seal inimesi vaadates mõttesse. Mis ajab rahvast öösel kogunema pimedasse ruumi, kus sähvib imelik värviline valgus ja mürtsub raadiost oksendamiseni kuuldud muusika? Inimene joob ja tunneb ennast väidetavalt hästi.

Mõnel tärkab ööurkas armastus, mõni läheb lahku, mõni jääbki otsima. Mõni kaifib niisama seda põrgut, kus elu keeb sõna otseses mõttes. Kõik selleks, et järgmisel hommikul pead valutada, värisevate kätega tabletikarpi otsida ning meenutada, mida eelmisel õhtul tehtud sai. Kellega koos ma lahkusin ja palju õigupoolest jõin, mida ma seal tegelikult tegin? Küsimusi on hulganisti, aga vastuseid peab vahel kaua ootama.

Vaatasin äärmuseni üles löödud naisi, kes kapinurgast väljakraamitud iluhilpudes ringi lasid, endal silmad ringi käimas, et kas mind ikka vaadatakse ja tantsima kutsutakse. Vaatasin mehikesi, kelle esimene liigutus pärast klubisse sisenemist oli käte küünarnukkideni taskusse surumine ja januse pilguga baari otsimine.

Õhtu venis. Diskor ketras aina vanemaid lugusid. Tantsuplatsi haarasid enda alla aktiivsed soome mammid ehk muijad, kes tõmbasid hoogsaid poognaid, käekoti pael rindade vahele surutud. Platsi äärtel põrnitsesid neid üleolevalt kohalikud kaunitarid, kelle liikumist segasid üliminikleidid ja mitmetollised kontsad. Soome muijad tundsid ennast igatahes tunduvalt vabamalt kui kohalikud iluriietesse kammitsenud kaunitarid, kes jäidki saalinurka kadedusest mõnitavalt sisisema.

Ööklubi pakutav lõbu seisneb selles, et ostad ühte pimedasse kohta pääsemiseks 100-150 krooni maksva pileti, kuulad sedasama muusikat, mis sul kodus CD-riiulil tolmub, vaatad värvilisi vilkuvaid lampe, purjus inimesi — ja tarbid ise tohutu juurdehindlusega alkoholi, mida võiksid endale poest osta kordades odavamalt. Paljud on kodus ennast juba ette julgemaks ja ilusamaks joonud, sestap algab nende lõbu kohe, kui sissepääsuuks selja taga sulgub.

Ööklubilisi võib liigitada neljaks: need, kes tulnud eelkõige jooma; need, kes tulnud jahile; sellised, kes tulnud oma kibestumist välja elama, sest mees/naine on kodus korraldanud põrgu (klubi parim koht kättemaksmiseks); on ka neid, kes tulnud oma ego enesetunnet parandama, ilmutades kõrki suhtumist kõigesse ümbritsevasse.

Huvitav, miks mina seda enam ei naudi? Kas olen äkki vanaks jäänud, et nähtav enam rõõmu ei paku? Miks meeldib mulle aina rohkem viibida vabas looduses, niisama jälgida elu meie ümber ja avastada pealiskaudsel pilgul märkamatut ilma?

On ju minugi elus olnud klubides möllamise ajad. Ka praegu pole mul midagi koha vastu, kus mängib elav muusika. Aga suvalise CD taustal tagumikku keerutada küll enam ei viitsiks. Parema meelega sukeldun vabal ajal Rummu karjääri põhja roostes ekskavaatorit vaatama, naudin pärast külma õlut ja kuulan pargis kevadlindude laulu.

Olen aru saanud ka sellest, et vananedes aeglustuvad reaktsioonid ja ka pohmell kipub pikemaks venima. Seega, milleks raisata vabu päevi enda haigeksjoomise peale? Parem lähen õue ja sõidan rattaga, kuulan elavat muusikat džässiklubis. Ja hommikud on selged, meenutused mõnusad.

Võib-olla ei olegi ma vanaks jäänud, vaid hoopis kvaliteeti hindama hakanud. Isegi klubis olles ei pea ju ennast tingimata rediseks kaanima. Kainena lahkudes on garanteeritud selgem hommik ja pikem päev.

Kas olete kunagi vaadanud puud tema kasvamise rahus või jälginud taevas sõudvaid pilvi? Ei puud ega pilvi mõjuta meie maapealsed tõmmelungid, äärmustesse minevad elusoovid ja närveldamine tühiste asjade pärast. Puu kasvab oma rahus ja pilv sõuab vaikuses mööda taevalaotust meie rabelemisest hoolimata. Elu on ilus.