Inimene ostab toitu ometi oma võimaluste ja vajaduse järgi, tehes nende kahe vahel pidevalt kompromisse. Kui pensionäril jääb pensionist toidu peale kulutada kuus umbes viissada krooni, siis ostab ta seda, mida tema rahakott võimaldab. Kui üksikema peab miinimumpalga eest ära toitma kolm last ja iseenda, siis ta teeb seda — ning ainus asi, millele ta mõtleb on: kuidas ellu jääda. Mitte seda, et kas osta eesti või poola kartulit.

Pidevalt vaesusega võitlevad inimesed ei mõtle kindlasti selle peale, et ostaks õige eesti toitu, sest sageli on see välismaisest kallim. Ja miks peakski ostma eesti sööki, kui see pole ei odavam — ega ka parem? Eesti tootja on nii ahne, et häbi hakkab. Tuiksoo võiks oma kampaania tootjatele suunata: et need lepiksid natukene väiksema kasumiga. Ja et pakutav oleks siis välismaisega headuse poolest vähemasti võrdne, mitte viletsam.

Kõik me mäletame Tuiksoo ministriksoleku ajast neid kalakampaaniaid, mis muutusid viimaks piinlikuks, mäletame neid kotletiküpsetamisõpetusi ja fotosid ajakirjanduses, kus minister mängis toiduga. Suur inimene, ammugi minister olnu, peaks teadma, et toiduga ei mängita, eriti mitte olukorras, kus paljud Eestimaa inimesed elavad näljas.

Eesti toit ei vaja mingit reklaami, pole seda kunagi vajanud. Toidu reklaamimisele kulutatud miljonid tuleks Tuiksoo käest kohtu kaudu välja nõuda ja jagada paljulapselistele peredele leiva ostmiseks. Rohkem raha sellise jaburuse peale kulutada on patt, mille eest karistab jumal.