Juba peaaegu iga päev võime lehest lugeda, et laenukoorma all ägab kümneid tuhandeid inimesi, aga riik, va tundetu tõbras selline, ei taha nüüd sekkuda ja ägajaid aidata.

Veel üsna hiljuti hoiatasid majandusanalüütikud, et inimesed pidagu piiri ja ärgu koormaku ennast tarbetute väljaminekutega. Ja nüüd on see siis käes. Huvitav, kas inimesed ei saa tõesti hoiatustest aru või ajendab neid laenurallit jätkama pimestav, loomalik soov olla veelgi parem oma naabrist — osta suurem maja, läikivam auto ja käia tuttavast veelgi kaugemas kohas puhkamas?

Enese lollikslaenamise eest peaks olema ette nähtud riiklikud karistused, mitte toetused. Samamoodi peaks karistama laenuandjat, kes — teades, et laenuvõtja on ennast juba niigi uppi koormanud — paistab lootvat inimvõimete piiride edasisele venimisele või lihtsalt viimase väljapigistamisele.

Paraku pole pangalt laenamine sõbralt rahaküsimine. Sõber on nõus tagasimakset kaua ootama ja võib su laenu isegi ühel päeval kustutada, aga pank teenib laenamise pealt. Sellepärast peab enne laenamist olema kindel, et suudetakse tagasi maksta, mitte aga elama üle oma võimete ja siis lootma, et küll riik raskel hetkel aitab.

Tean mõnda inimest, kes ennast koormanud lausa kümnete laenudega ja peavad nüüd oma elukorraldust muutma. Totaalselt jahmatav on suhtumine, et laenasime jah ennast lõhki, aga nüüd riik aidaku meid, sest meie ise enam ei suuda.

Igaüks meist on ju käinud algkoolis, kus kohe kindlasti õpetati lugemist ja matemaatikat — ja seda, et 1+1 on alati 2. Kindlasti sedagi, et kirjapandut tuleb mõttega lugeda. Võib-olla tasuks hoopis kaaluda oma kunagise matemaatika- või kirjandusõpetajate kohtussekaebamist, sest nemad ju „süüdi“ selles, et me rahaliselt kuivale jäime?

Kui tõsiselt rääkida, siis saab enese lõhkilaenamises süüdistada ikkagi ainult iseennast ja oma rumalust.