Mart Helme: Bukaresti alasti tõde
Siinkohal on jutt eelkõige muidugi probleemist NATO laienemisega Gruusiasse ja Ukrainasse ning sellest, et esialgu USA poolt neile riikidele kavandatud liikmelisuse tegevuskava (MAP) andmine Saksamaa ja mõnede teiste vana Euroopa riikide poolt demagoogiliste ettekäänete saatel põhja lasti.
Mis olid siis sakslaste põhjendused? Esiteks see, et Venemaa uut presidenti Dmitri Medvedevit ei tohi kohe ametisseastumisel ärritada ning temalt sellega ära võtta võimalust parandada Putini ajal halvenenud suhteid läänega.
Tõepoolest, nagu ei teakski Berliin, Pariis ja kõik teised Venemaa ees muudeski küsimustes lipitsevad pealinnad, et Venemaa vastuseis NATO-le on põhimõtteline ega sõltu ametisoleva presidendi nimest; et Venemaa agressiivsus lääne suhtes on suurenenud võrdeliselt naftadollarite voo kasvuga Venemaale ja et Moskvas tõlgendati Bukarestis saavutatud edu NATO lõhestamisel täiesti adekvaatselt ehk siis esimese reaalse sammuna NATO usutavuse ning tegususe edasisel hävitamisel.
Edu, mida poliitikud (kes muide alati ainult edusammudest ju raporteerivadki) Bukaresti kohtumise kontekstis esile tõstavad — üksmeele saavutamine USA raketitõrjekilbi küsimuses, rohkemate vägede saatmine Afganistani ja liikmelisuse kutse esitamine Albaaniale ning Horvaatiale on nende organisatsiooni tuleviku seisukohast põhimõtteliste küsimuste kõrval hetkel täiesti teisejärgulised.
Ent veel põhjendustest, mis Berliini arvates ei luba Gruusiale ja Ukrainale MAP-i anda. Gruusia puhul on sakslased teatavasti seisukohal, et seni, kuni pole lahendatud sealsed probleemid Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga, pole Gruusial NATO-sse asja.
Taas demonstreerivad sakslased, et neil on haugi mälu. Nimelt on nad unustanud, et lõhenenud oli ka Saksamaa 1955. aastal, kui Lääne-Saksamaa NATO-sse võeti. Ja et Lääne-Berliini kriisid 1948. ja 1960. aastal viisid maailma küllaltki lähedale uuele suurele sõjale.
Siis meeldis sakslastele ameeriklaste sõjaline kohalolek ja NATO paragrahv 5 (rünnak ühe vastu tähendab rünnakut kõigi vastu) küll. Venemaa õhutatud separatism Gruusias, Venemaa-poolne äsjane pikaajaline majandusblokaad Gruusia suhtes, grusiinide vägivaldne deporteerimine Venemaalt, Venemaa lakkamatud ähvardused oma väikese naaberriigi vastu ning sekkumine selle siseasjadesse Berliini meelest NATO-poolset kaitset aga ei vääri.
Sama võib öelda Ukraina kohta. Riik, mida Venemaa algusest peale küll Musta mere laevastiku küsimuse, küll energiašantaaži, küll Krimmi separatismi ning sisepoliitilise lõhestamisega nõrgendada ja killustada on püüdnud, vajab edasiliikumiseks ning enda mobiliseerimiseks demokraatlikule, lääne orientatsiooniga kursile lubadusi ning lootuse andmist läänest nagu õhku. Selle asemel tõmmatakse ukrainlastel sakslaste juhtimisel pärast oranži revolutsiooni juba teist korda vaip alt ära.
Esimest korda tehti seda, kui Ukrainale pakuti pärast oranži revolutsiooni selge Euroopa Liidu perspektiivi asemel mittemidagiütlevat ja mitte millekski kohustavat uue naabruskonna poliitikat. Teist korda tehti seda Bukarestis, kus Ukraina saadeti pikalt ka NATO perspektiivis. Põhjendus: liiga nõrk toetus liitumisele elanikkonna hulgas. Ehk siis venekeelsetega asustatud Ida-Ukrainas ja Krimmis.
Mida NATO nimetatud otsused endaga reaalses elus kaasa toovad? Kuigi Ukrainale ja Gruusiale lubatakse tulevikus kindlat liitumist ja detsembris ka praeguse positsiooni ülevaatamist, on Venemaale sisuliselt antud roheline tuli Gruusia ja Ukraina edasiseks lõhestamiseks.
Gruusia võib kunagi tõesti NATO-sse (missugusesse NATO-sse?) saada. Kuid tõenäoliselt on ta siis lõplikult kaotanud nii Abhaasia kui Lõuna-Osseetia, mis ühinevad Venemaaga. Oht jääda ilma Ida-Ukrainast ja Krimmist ähvardab ka Ukrainat. Ja seda paljuski just tänu Bukarestist Moskvale saadetud sõnumile, et lääs on valmis tegema Molotov-Ribbentropi stiilis tehinguid.
Mis ootab meid, Eestit, Balti riike? Oma pressikonverentsil Bukarestis mainis Putin Balti riike kolmel korral. Sellega osundas ta selgelt ka Venemaa järgmist rindelõiku, huvipiirkonda, kus nõutakse läänelt järeleandmisi — meid endid selle juures asjast kõrvale jättes.
Eeltöö selles osas on — nagu Venemaa puhul sageli — väga hästi ja pika aja jooksul ka tehtud. Balti riigid on muudetud vana Euroopa jaoks tülikaks, nende demokraatia ja legitiimsus on propagandasõjas suuresti diskrediteeritud. Ka sisepoliitiliselt on Venemaa suutnud Balti riikides saavutada märkimisväärselt mõjukad positsioonid, eriti Lätis, mis tänu siseriiklikule kaosele ning absoluutsele korrumpeeritusele on juba praegu samahästi kui Venemaa mõjualune riik.
Sama tuleb saavutada nüüd ka Eestis ja Leedus — eesmärk, mille püstitas Putin Vene eriteenistustele juba oma teise ametiaja algul ja mille esialgseks tähtajaks oli aasta 2008 (pronksiööd mäletate veel?); tähtaeg, mis praegu on nihutatud aastale 2010 ja mida Medvedev pehmemat maneeri demonstreerides jõuliselt täitma asub. Teed selleks sillutatakse meie poliitkartelli ja ärieliidi täieliku korrumpeerimisega Venemaale voolavate naftadollarite abil. Kui otsustada meie poliitikute piiritu ja häbitu palgaahnuse järgi, siis töötab see taktika laitmatult.
Oleme me oma iseseisvuse kaitseks uutes tingimustes valmis? Vaevalt. Me elame ikka veel väärtuspoliitikasse ja Euroopa Liidu ning NATO aprioorsesse kaitsesse uskumise roosas udus. Me lihtsalt keeldume nägemast, et maailm pöördub üha enam tagasi 19. sajandisse ja et Kesk-Euroopa, eriti aga Balti riigid ähvardavad jälle jääda kahe suure veskikivi — Saksamaa ja Venemaa — vahele. Ning et meretagune suurjõud — antud juhul siis USA — ei kavatse oma muude huvide ohtuseadmise hirmust meie kaitseks enama kui diplomaatiaga sekkuda.
Meil on õigupoolest ainult üks valik: ise enda eest seista ja kriisideks valmistuda — nii palju kui meie nõrguke jõud kannab.
