Üks säärane aastakümneid soovitu ja ja unistatu on Eesti riik. Ent kui palju oli neid, kes sügaval nõukogude ajal südames kogu aeg teadsid ja tundsid, et ükskord on Eesti riik? Kindlasti neid oli, aga vähe. Enamiku jaoks oli Nõukogude Liit etteantus ja vääramatu reaalsus, millega tuli elada, kui oled kord sündinud.

Mina ka ei uskunud. Juba sünniaasta poolest mitte. Seltsimees Brežnevi puhmaskulmne juhm pilk vaatab mind siiamaani minevikust ning kui ma nägin teda kolinal hauda lendavat, tundus uskumatu, et ta ongi tõesti surnud. Temasugused ei pidanud ju kunagi surema, õigemini, nad püsisid veel ka surnuna ikka elus. Brežnev ju oligi viimaks pigem zombi kui inimene, robot, kes presiidiumis lehvitas, aga ise enam midagi ei mõiganud.

Mu vanemad ka ei uskunud. Samuti juba sünniaasta poolest mitte. Ja vanavanemaid, kes võinuks mäletada ja uskuda, lihtsalt polnud. Et ajad võiksid muutuda, see ei olnud mu lapsepõlves üldse jutukski. Koolis sain teada, et suur Venemaa hõim on rahvaste tahtel loonud vabade riikide murdmatu liidu. Kandsin punast kaelarätti nagu kõik ja astusin isegi komsomoli, sest klassijuhataja ütles, et kes komsomoli ei astu, see ei saa kunagi ülikooli.

Keskkoolis rääkis klassijuhataja seda, et igasugustel kahtlastel kõnekoosolekutel käia ei maksa. Ta hoiatas meid, et ega see laulmine ja lehvitamine kaua ei kesta ning viimaks saadetakse Siberisse kõik, kes laulsid ja lehvitasid, sest nii on see meie riigis ikka olnud. Siis me naersime tema üle, täna saan ma temast natukene paremini aru. Ta rääkis lihtsalt sellest, mida õpetas talle elukogemus.

Ülikooli esimestel aastatel sain veel kätte marksismilaksu, kuigi näiteks poliitökonoomia nime all loeti juba vaba turumajanduse põhimõtteid ja seda, mis loom on õigupoolest dialektiline materialism, ma teada ei saanudki. Marksu maja haises võikalt kuse järele ning talvel tuli seal istuda mantlis ja kinnastes, aga peale punaste ainete õpetati seal ka filosoofiat. Päris filosoofiat. Tagantjärele tundub uskumatu, et leidus suurepäraseid inimesi, kes ajast hoolimata lugesid ja kõnelesid.

1991 käis kõik nagu unes ja mulle tundub praegu, et ma ei mõistnud päriselt seda, mis toimub. Ja tegelikult ongi see ju uskumatu. Me oleme hakanud nii enesestmõistetavaks pidama seda, et taasiseseisvusime veretult, ent mõtleme nii haruharva sellele, et enamasti maailmas nii ei lähe ning et kui ajastus poleks olnud nii õige, siis võinuks kõik minna teisiti. Mitte kuskil ei olnud garantiid, et ükskord me võidame niikuinii.

Aastal, kui tuli Eesti kroon, viibisin ma kaheksa kuud Eestist eemal, hoidsin Saksamaal lapsi, see oli tollal täitsa moodne võimalus „välismaale“ minna ja keelt õppida. Lahkusin Tartust, kus stippi maksti juba tuhat rubla, aga osta polnud midagi. Viimase stipi eest ostsin elu viimase portsu vinüülplaate, mille jõudsin veel enne CD-de vääramatut võitu ribadeks kuulata, ja raamatuid, mis olid siis veel uskumatult odavad.

Saksamaal tundsin täie valuga, mida tähendab olla pärit „idablokist“ — maalt, mille iseseisvumist Euroopa ja maailm küll oli tunnustanud, aga vist siiamaani päriselt ei usu. Nüüd kuulume koos taasühinenud Saksamaa ja kõigi teistega Euroopa Liitu ning oleme NATO liikmed, aga aastal 1992 küsiti minult, kas meil „seal“ ikka elekter üldse on.

Mis elekter — meil on oma riik, tahtnuksin ma vastu karjuda. Meil on isegi oma raha! Kuigi seda raha ei olnud ma siis veel oma silmaga näinud, nädalate kaupa teel olevate kirjade kaudu teadsin vaid ta olemasolust. Mu silmad muutusid vist reetlikuks, sest küsija pidas vajalikuks lisada: ah, mis te nüüd imestate, DDR-is oli küll ilma elektrita kodusid, kuigi „ametlikult“ sellest ei räägitud.

Kui sain taas omaette olla, siis nutsin. Kuigi ilma elektrita majapidamisi on Eestis vist siiamaani. Vähemasti paari aasta eest veel küll oli üks maja, kuhu Eesti Energia keeldus oma kaableid vedamast, asuvat liiga eemal kõigest muust elust ja ilmast. Ja selliseid, kes oma suvekodusse eksootika mõttes ise elektrit ei soovi, leidub kindlasti siiamaani.

Aga ega ei solvanudki ju küsimus ise, vaid pigem küsimise viis ja küsija hoiak. Idasakslasega võinuks neist asjust ju rääkida, ei oleks ilmselt valus olnud. Haavas hoopis läänesakslase arrogantne toon ja suhtlemisviis, mis andis mõista, et ühed inimesed on paremad kui teised, ja mina kuulun selle teise sordi hulka, sest olen pärit endisest Nõukogude Liidust.

Viimasel ajal kuuleme sõnaühendit „endine Nõukogude Liit“ järjest harvem. Oma riik on saanud enesestmõistetavaks, samuti see, et selle kohta võib ükskõik kui halvasti öelda. Me võime sõimata presidenti ja peaministrit, me võime öelda riigikogu kohta, mida sülg suhu toob — ja teemegi seda, olles justkui unustanud, et see on meie oma riik, mille vabaduse nimel me olime kord valmis kartulikoori sööma. Või kas ikka olime?

Ent kurjustades ei taipa me rõõmustada selle üle, et meid kõige öeldu eest vangi ei panda. Me võime öelda, et peaminister on siga, aga mitte keegi ei tule sellepärast meile öösel ukse taha ega paiguta meid pikkadeks aastateks betooni peale. Me võime kritiseerida kõiki valitsuse liikmeid üheskoos või eraldi ning me ei pea selle eest aru andma Pagari tänava keldris, kus rahvajuttude järgi olevat olnud inimhakklihamasin.

Me viriseme selle pärast, et tarbimispidu on selleks korraks läbi ja laenuintressid suurenevad, aga unustame ära, et tegelikult kuuluvad isegi meie pensionärid 20 protsendi maailma rikkaimate hulka. Et tegelikult elab suurem osa ilma inimesi vaesuses, mida meie siin ei oska ette kujutadagi. Ning et oma riik — kus pealegi valitseb veel rahu ja heaolu — on luksus, millest suur osa maakera elanikest isegi unistada ei julge.