Henn Põlluaas: Eesti vajab uut valimisseadust
Olukord on süvenenud aastatega. Iga uus võimueliit käitub nii, nagu enne poleks olnud midagi ja pärast tulgu või veeuputus. Riigijuhtimine ühise kasu nimel on asendunud isiklike ja klikihuvide tagaajamisega. Jutt aadetest, moraalist ja rahva teenimisest on lausa kohatu, ometi puudub nende väärtusteta Eestil tulevik.
Võimueliidi eesmärk on võimu põlistamine. Selle nimel on lubatud kõik seaduslikud ja halduspoliitilised jokk-võtted ning põhiseaduseväänamised, mida takistada pole rahval võimalust. Peamiseks võimu põlistamise vahendiks on kehtiv valimissüsteem, mis on ilus paberil, kuid groteskne tegelikkuses.
Põhiseadus ütleb: „Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed.” Tänane valimisseadus ei vasta nendele nõuetele ja välistab rahva tahte teostumise võimaluse. Puudub võimalus valida ja vaagida isikuid nende tegelike kavatsuste järgi. Otsestest valimistest ja esindusdemokraatiast ei saa rääkidagi.
Põhiprobleem on häälte ümberjagamine parteide nimekirjades. Suurt osa kohtadest Toompeal ei jagata mitte saadud häälte alusel, vaid kompensatsioonimandaatidena. Valimistulemused sõltuvad häälepüüdjatest, kes tõmbavad kaasa teisi kandidaate, kellel muidu lootustki poleks. Prominentide kasutamisega häälepüüdjatena hävitatakse võimalus teadlikult valida ja külvatakse sihilikult segadust valijate seas.
Riigikogusse saamine ei sõltu rahvast, vaid neist, kes kandidaadi valimisnimekirjas etteotsa sätivad. Tõelised valijad ja valitsejad istuvad parteide tagatubades. Kartes järgmine kord tahapoole jääda, saavad riigikogulastest nende truud käetõstjad-marionetid. Rahva tahe on vaid „lumpeni” ja „värdjate” tüütu pirin.
Näiliselt toimuvad isikuvalimised, sest valida saab vaid isikut. Häältelugemisel muutuvad isikuvalimised aga erakondlikuks ja hääled jaotatakse valija tahet arvestamata erakondade poolt reastatud kandidaatidele. Nii võidabki Pärnus 3000 häält saanud isiku Tartus 300 häält saanud kandidaat, kuigi lõpptulemus ei kajasta selle erakonna tugevust samas ringkonnas.
Olukord, kus enim hääli saanu ei pruugi saada valituks, on kaugel demokraatiast. Pärast 1995. aasta valimisi oli riigikogus vaid 12 isiku- ja 30 ringkonnamandaadiga saadikut. 59 riigikogu liiget sai Toompeale tänu võõrastele häältele ja süsteemile, kus ühed ei tea, kes on nende valijad, ja teised ei tea, kes on nende saadikud. Sellisel taustal mõjuvad kõik jutud erakondade ja valitute vastutusest eriti õõnsalt.
Hiljem on püütud süsteemi parandada ning sätestatatud kord, et hääled kanduvad üle vaid teatud künnise ületanuile, kuid see ei ole olukorda parandanud. Tänase riigikogu moodustasid isikud, kellest 26% ei oleks otsevalimistel sisse saanud. Arvestades riigikogus tööle asumata jätnud häälepüüdjate ja valitsuseliikmete asendusliikmeid, on selliste hulk umbes 40%.
Vähima häältearvuga sisseveetu sai ise vaid veidi üle 400 hääle — mis rahvaesindaja säärane on?! Rahva valitud riigikogulasi on umbes 60 protsenti ja on ainult juhus, et see arv väiksem ei ole. Otseste valimiste puhul erineks riigikogu tänane koosseis oluliselt. Seega tuleb tunnistada, et riigikogu koosseis ei ole rahva tahte väljendus ja tema legitiimsuseski võiks kahelda.
Eesti jagunemine valimisringkondadeks annab põhjuse nuriseda, et ühed ringkonnad on üle- ja teised alaesindatud, et rahvasaadikud ei kaitse oma ringkonna huve jne. Ometi ei olegi riigikogu saadik seotud mandaadiga ja tema pädevuses polegi kohaliku ringkonna esindamine. Riigikogu volitused on täpselt reglementeeritud ja seal ei otsusta mitte ühegi bussipeatuse asukoha või koolimaja remondi küsimusi. Riigikogu liikmed esindavad tervet riiki.
Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL) leiab, et tuleb algatada riigikogu valimisseaduse muutmine eesmärgiga kaotada põhiseadusega vastuolus olev ja esindusdemokraatiat kitsendav süsteem. Valimised peavad olema otsesed, üheringkonnalised ja läbipaistvad.
Erakondade kandidaadid reastatakse nimekirjades tähestikulises järjekorras, valituks saadakse vastavalt isiklikult saadud häältele. Nii erakondadele kui üksikkandidaatidele kehtib viieprotsendiline valimiskünnis. Erakondade asemel, kes künnist ei ületa, saavad proportsionaalsuse alusel sisse valimiskünnise ületanud erakondade liikmed vastavalt häältele. Valitsusse läinud riigikogulase asemele saab sisse järgmine sama erakonna enim hääli saanud isik. Riigikogusse tööle asumata jätnu või lahkunu asemel saab sisse järgmine üldjärjestuses enim hääli saanud isik. Kõik on lihtne ja arusaadav.
Saadikud tuleks siduda mandaadiga ning kehtestada nende tagasikutsumise võimalus. Taastama peaks süümevande ning nomenklatuurikommunistide kandideerimiskeelu. Kommunistlik partei on kuulutatud kuritegelikuks, kuidas võivad siis kuritegeliku organisatsiooni liikmed kuuluda riigikokku ja valitsusse?
Üks üleriigiline valimisringkond muudab valimised ausamaks ning kaotab võimaluse lollitada inimesi omavalitsuse valdkonda kuuluvate lubadustega, nagu täna kombeks. Kandidaadil ei oleks võimalik iga kord valida ka uut ringkonda, kus uusi „ohvreid” mesijutuga ära meelitada.
Kehtiv valimisseadus ei ole vastuvõetav. Kui soovime, et valitsejad oleksid valija nägu ja valimistulemused lähtuksid valija tahtest, tuleb kehtestada otsesed üheringkonnalised valimised. Et järgmistel valimistel poleks valimised ja häältelugemine enam eri asjad. Kui rahvas on andnud hääled Jaanile, siis valituks saab Jaan, mitte Jüri nagu nüüd.
