Monumendi rajamiseks kogutakse annetusi lehekuulutuste kaudu, kus on kirjas, et Vabadussõja võidusammas on hukkunute, võidelnute ja võitjate mälestusmärk. Ehk siis sammas kellelegi. Samas on kaitseministeerium välja kuulutanud konkursi, mille määratlus kõlab palju lühemalt: “Vabadussõja võidu ausamba konkurss.” Ehk siis sammas millelegi.

Kelle või mille sammas see siis nüüd ikkagi on? Kas võidu või võitjate või mõlema sammas? Kas ainult Vabadussõjas hukkunutele või ka võidelnutele? Selge, et monument ei tule mitte vabadusele üldiselt, vaid ainult Vabadussõjale. Ebaselgeks on aga jäänud, kas sammas tuleb pelgalt Vabadussõja võidu tähistamiseks või tunnustatakse sellega ka Vabadussõjas osalenuid. Kuulu järgi oli ette nähtud ka osalenute nimed klaasile graveerida?

Võit, võidelnud ja võitjad. On seal mingit vahet? Tuleb välja, et on. Kui selle sambaga tahetakse mäle(s)tada ka Vabadussõja veterane ehk siis sõjas ellujäänuid, siis oleks eelnevalt paslik klaarida üks ajalooline episood.

Nimelt olid Vabadussõjast osa võtnud demokraatlikul teel võitmas 1934. aasta riigikogu valimisi, see tähendab, et neil oli enamiku Eesti Vabariigi valijate poolehoid. Ülivõimas poolehoid. Kuid kartes, et võimuvahetusega võimulolijate susserdamised päevavalgele tulevad, kehtestas president Päts diktatuuri ja vaikiva ajastu. Vabadussõdalased vangistati mitmeks aastaks, neile kleebiti külge fašisti silt ega antud võimalust esitada mingisugustki vastulauset.

Kujutage tänapäeval ette sellist olukorda: teie lemmikpartei, mille poolt nii teie ise kui ka teie sõbrad-sugulased soovivad valimistel oma hääled anda, keelatakse ühtäkki, selle juhid vangistatakse ja lehed ei tohigi sellest tõtt rääkida!

Mõningad kahekümneks aastaks vangistatute nimed:

kolonel A. Seiman — kolmekordne Vabadusristi kavaler, kes Vabadussõja puhkedes asus esimesena organiseerima vastupanu Viru rindel;

kolonel E. Kubbo — Vabadusristi kavaler. Vabadussõja ajal oli ta 3. polgu ülem, hiljem Tartu 2. diviisi ülem;

kapten J. Holland — kahe Vabadusristi kavaler, kes pani aluse Sakala partisaniüksusele ja kriitilisel hetkel lõi tagasi punavägede pealetungi üle Võrtsjärve Viljandi- ja Pärnumaale;

kapten P. Laaman — Vabadusristi kavaler, kitsarööpmelise soomusrongi ülem sõjas Landeswehr´i vastu;

kapten L. Pallon — kahe Vabadusristi kavaler, kes 2. soomusrongi patarei ülemana oli tuntud erakordselt täpse tulejuhtimise tõttu.

Ehkki 1937. aasta lõpus vabastati vaikselt enamik vangis olnud kõrgemaid ohvitsere ja nende auastmed ja autasud lõpuks ka taastati ja koguni vist topelt, sai süüdistus fašismis ja sellistesse “fašistlikesse” organisatsioonidesse kuulumine nagu Vabadussõdalaste partei ja kaitseliit, aga ka Vabadussõjas osalemine üldse meestele saatuslikuks. Nõukogude okupatsiooni ajal olid need teod vabadussõdalaste hukkamiste peapõhjusteks. Kuni tänase päevani peetakse vapse Eesti fašistideks.

Eesti riik on seega olnud osa Vabadussõjast osavõtjate suhtes ülekohtune. Eesti riik on oma kangelasi alavääristanud. See ülekohus on lõpuni klaarimata ning seetõttu on samba püstitamisel variserlikkuse maik man.

Vabadussõdalaste fašistideks tembeldamine on tõenäoliselt viimistletud nõukogude propagandamasina poolt. Kuid kuna see on edukalt toiminud kuni tänase päevani välja, siis on sama propagandamasina kaudu hiljuti fašistideks tituleeritud ka praegune Eesti Vabariigi valitsus ja peaaegu et kogu eesti rahvas.

Kuid kas meie praeguse valituse liikmed on fašistid? Õige vastus on, et ei ole! Kas vabadussõdalased olid fašistid? Õige vastus on, et ei olnud!

Kuidas oleks Eesti riigi käsi käinud siis, kui Vabadussõja veteranid oleksid valimistel võimu haaranud, seda me ei tea ega saagi kunagi teada. Küll aga teame seda, mis juhtus pärast 1934. a valimiste nurjamist: algul diktatuur ja vaikiv ajastu, hiljem aga kadus iseseisev Eesti riik pooleks sajandiks maakaardilt ja mingit vastupanu ei osutatud. Päts andis selleks kõik vajalikud allkirjad.

Vorm viivat sisuni, see tähendab, et Vabadusristi kui Eesti kõrgeima sõjalise autasu kasutamine Vabadussõja mälestussambal näitab, kui kõrgelt hindab Eesti riik neid mehi, kes Eesti vabaduse eest on võidelnud. Näidakem siis seda kõigepealt muul moel ja võtkem vabariigi juubeliaastal selgelt vastu ebamugav seisukoht: kes siis ikkagi olid need vapsid – kas fašistid või hoopis kangelased?

Ja kas see sammas on siis ikkagi millele ( võit) või kellele (võitjad) või ikkagi mõlemale?