Kristjan Velbri: „Looduslik“ ei ole looduslik

Maagiliselt kõlav sõna “looduslik” on ilmunud nii toiduainete, puhastusvahendite kui paljude teiste pakendite etikettidele. Mis aga seisab tegelikult selle mantraks muutunud sõnakõlksu taga ehk teiste sõnadega: kas kõik looduslik on hea?

Inimesi hirmutab teadmatus. Võib-olla just seetõttu on tekkinud arusaam, nagu oleks kõik tööstuslik halb ja kõik looduslik hea. Lihtsate manipulatsioonivõtetega on võimalik inimesed panna just looduslikkusele rõhuvate etikettidega tooteid soetama. Toode A on hea, sest see on looduslik. Toode B on halb, sest see on sünteetiline (ei ole looduslik).

Tegelikult ei ole erilist vahet, kas mingi kindel toode on saadud looduslikke või tehnoloogilisi meetodeid kasutades. Üldjuhul toodetakse nii looduslikke kui ka tehislikke lõhna- ja maitseaineid samades vabrikutes. Väga tihti sisaldavad tehislikud ja looduslikud maitseained täpselt samu kemikaale.

Näiteks amüülatsetaat on aine, mis lõhnab nagu banaan ning toiduainetööstus kasutab seda banaanile omase maitse lisamiseks soovitud toodetele. Ainus vahe tehislikul ja looduslikul amüülatsetaadil on saamisprotsess. Looduslikult saadakse seda banaanidest, samas kui tehislik amüülatsetaat saadakse äädikat, amüülalkoholi ning väävelhapet kokku segades.

Tõenäoliselt on tehislikult toodetud maitseained natukene odavamad, kuid tervise seisukohalt ei ole neil mingit vahet. Samamoodi on võimalik vett tehislikult toota, viies kütuseelemendis kokku hapniku ja vesiniku molekulid. Lisades sinna lauavees esinevaid mineraale ei ole neil enam mitte mingit erinevust.

Erik Puura Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudist selgitab internetis leitavas dokumendis “Kas kaevandusvett võib juua?”, kuidas Eesti kaevandusvesi sobiks pudelisse villimiseks ning maailmas müümiseks. Põlevkivis sisalduva kaltsiidi tõttu ei ole tööstusliku kaevandustegevuse käigus vesi omandanud tervisele kahjulikke omadusi.

Puura sõnul on suurem osa sadadest miljonitest kuupmeetritest väljapumbatavast veest joogikõlbulik ning võrreldav Itaalia mineraalvee „San Pellegrinoga“. Kaevandustegevusega kaasneva vingumise kõrval joogivee kvaliteedi üle tundub selline asi lausa uskumatu. On imekspandav, et ükski ettevõte ei ole seda suurepärast ärivõimalust ära kasutanud, nagu on seda teinud näiteks ühe Tšehhis asuva endise kaevanduse juures paiknev pudelivett müüv ettevõte.

Välismaal eriti hästi müüv „looduslik“ nisu on tegelikult aastasadade jooksul sihilikult inimese poolt teiste nisusortidega ristatud hübriid ja seega tehislik. Looduslikkusele rõhudes tuuakse välja kõik sellega seotud head küljed, unustades samas, et ka haigused ja surm on looduslikud. Unustatakse ka see, et tehislikud vaktsiinid, ravimid ning hingamisaparaadid on pikendanud miljonite inimeste elu ning parandanud nende elukvaliteeti.

Loodusele rõhumine on demagoogiline võte ning ei vääri tõsiselt võtmist, välja arvatud juhtudel, kui võrreldakse eri kategooriatesse kuuluvaid materjale, näiteks puitu ja asbesti sisaldavat eterniiti. Samaväärsete toodete puhul looduslikkuse väljatoomine on kõigest alatu müüginipp, mida ei ole alati kerge läbi näha.