Eile rääkisid uudised sellest, et kohtu ette astus isa, kes on oma lapsele võlgu sada tuhat krooni. Selliseid isasid on tunduvalt rohkem kui üks. Aastas esitavad last üksinda kasvatama jäänud emad kohtutele rohkem kui kaks tuhat elatisnõuet, mis enamjaolt lapsele positiivse lahenduseni ei jõua, aga veelgi rohkem vastutustundetuid isasid jääb kohtusse andmata, sest emad teavad ette: peale kulutatud närvide ei ole neil midagi võita. Kohtusüsteemil lihtsalt pole jõudu nende juhtumitega edukalt tegelda.

Eesti isad on selgeks saanud, kuidas alimente mitte maksta: kirjutavad lihtsalt oma maise vara kellegi teise nimele ja teevad tööd “mustalt”. Täpselt niimoodi toimis ka see sada tuhat krooni võlgu olev isa, keda me nüüd ka nägupidi teame. Kõnealune juhtum jätab aga paratamatult näidisprotsessi mulje, sest selle mehe suguseid isasid on täis terve Eestimaa!

Kuigi olen ka ise üksikema, ei soovi ma sugugi, et seda teemat käsitletaks lihtsustatult. Mul on hea meel, et hiljuti organiseerusid lahutatud isad, kes vähemasti sõnades kinnitavad, et hoolivad oma lapsest ja soovivad temaga sagedamini kohtuda. Kurb on aga, et nende senised ülesastumised mustavad eelkõige naisi, vaikivad aga kõigist nendest meestest, kes oma lapsi sendigagi toetanud ei ole.

Jaak Urmet kirjutas Delfis, et seadused, mis lubavad lapse lahutuse korral eelistatult emale, tuleb kohe ära muuta. Aga vaadakem, mis on tema argumendid. Urmet teab paare, kes elavad koos ainult laste pärast: hea ja tark mees kannatab päevast päeva vastiku ja tigeda naise kädistamist, naine karjub laste peale; teine näide räägib sellest, et mees joob ja naine peksab meest (toonist võib järeldada, et süüdi on naine); kolmandal juhul putkas naine välismaale ja võttis lapse kaasa, aga sellest ei tea me midagi, mis mees enne tegi, et naine sellise otsuse vastu võttis.

Urmeti jutu mõte on lühidalt öeldes: mehed on head ja naised need viimased ussid, kes tegelikult ei hooli oma lapsest, tahavad ainult oma endisele mehele kätte maksta. Enamik neid naisi, kes Perekoolis oma rasket elu kurtmas käivad, leiavad üldjuhul jällegi, et neid maha jätnud mehed on sead.

Olles ise lahutatud ema, on mul piinlik sellised primitiivseid mõttekäike lugeda. Ma ei vihka sugugi oma lapse isa ja ei keela teda ka lapsega kohtumast. Aga ma tean, et paljudel juhtudel kasutavad nii mehed kui ka naised last teineteisele kättemaksmiseks. Tahaksin kõigile lahutatud lapsevanematele meenutada, et kannatajaks on sellisel puhul alati ja eelkõige laps.

Tean, et kõnelen kurtidele kõrvadele, aga ikkagi tahaksin öelda: ärge kasutage oma last ära kättemaksuks! Temal on sellisel puhul alati kõige valusam. Kui enda valu on nii suur, et tahaks haiget teha sellele, kes teie meelest selle valu põhjustas — vastavalt siis teid hüljanud mees või naine –, siis meenutage seda aega, mil te koos tegite selle lapse, kelle pärast nüüd tülitsete. Siis te ju teineteist ei vihanud!

Kui teil kõlbas kord nüüdseks oma teed läinud mehe või naisega jagada voodit ja kõige suuremat võimalikku lähedust, siis ärge alanduge hiljem teda alavääristama ja talle kätte maksma. Kõige hullem on aga kättemaksumängude objektiks muuta last, kes sündis ometi siia ilma elama oma elu ja olema õnnelik. Seda hoolimata sellest, et tema vanemad seda ei osanud.