Avalikkuses äärmiselt valulist vastuvõttu leidnud tööseaduse muudatused pälvivad peaministri tõlgenduses ainult Karlssonile omast käegalöömist ning muretut hõiset: tühiasi, see kõik on tühiasi! Koondamishüvitis ei ole üldse oluline, tähtis on elukestev õpe ja muud säärased asjad, millest rumal ja ahne töövõtja praegu veel aru ei saa.

Nimelt kriitikute naeruvääristamine ongi viimasel ajal muutunud Ansipi kaubamärgiks. Kes näeb majanduse jahtumises ohte ja julgeb neist kõnelda, neid peaminister „ei mõista“. Tuntud majandusanalüütikute nimede kasutamine alavääristavaid hinnanguid loopivas kontekstis ei tee kindlasti au peaministrile, kellel ei ole asjatundjate argumentidele peale pilgete mitte midagi vastu panna.

Vaevalt saab töölepinguseaduse muudatustest koalitsiooni püsimise proovikivi. Küllap suruvad oravad oma tahtmise ka seekord läbi — ja kui sotsid lubavad, et see sünnib ainult üle nende laiba, siis küllap pole võimatud “laibadki”.

Peaministri soovitused hakata „normaalset elu elama“ ja „ostke see elamispind ära“ näitavad, et tal pole ikka üldse aimu, missuguste probleemidega inimesed päevast päeva maadlevad. Tema küünilisus võiks hirmu peale ajada isegi neile Reformi valijatele, kes muidu idee poolest õhukest riiki pooldavad.

Peaministri viimase aja väljaütlemised on muutunud taluvuspiiri ületavalt ülbeks. Aga vanasõna ütleb, et uhkus ajab upakile.