Kiri: Naiselikkus suurendab abordi võimalust
Ent järgnevast tuleb välja, et Vooglaid mõtleb risti vastupidi. Ta ei räägi mitte naisest kui iseseisvast isikust, vaid pigem sellest, mille pärast mehed üldse naistega vahekorda astuvad. Vooglaiu soovituse järgi peaksid rasestunud naised, keda potentsiaalne isa enam ei taha, kasutama oma naiselikkust. Arusaamatuks jääb, mida need naised siis tegema peaksid — vastutustundetu mehe järel roomama või?
Väidetud on ka, et riik pakub õnnetutele naistele ainult ühte võimalust — aborti teha —, aga peaks pakkuma rohkem tuge. Milline see tugi peaks olema, jääb ebaselgeks. Üksikemade riigipoolne rahaline toetus on tõesti naeruväärne, aga kes on öelnud, et aborti tegevad naised on kindlasti üksikemad? Nõnda nagu laste kasvatamine on nii ema kui ka isa ülesanne, on võrdne ka vastutus rasestumise ees. Kas ma olen radikaalne feminist või kole mehelik, kui ütlen, et lapsele on isa sama oluline kui ema?
Eesti aborditegijate hulgas on rohkem mitte-eestlastest naisi ning siin on tegemist just sellesama naiselikkusega, sest mitte-eestlaste peredes on tihtipeale need mehe ja naise suhted hoopis „klassikalisemad“ kui eestlaste peredes. Statistika väidab, et eesti naistele on abort pigem tagavaraväljapääs, kui rasedusest hoidumine on mingil põhjusel ebaõnnestunud, mõnedel muukeelsetel aga pereplaneerimise vahend.
Abortide tegemise juured peituvad tihtipeale nõukogudeaegses minevikus, kui abort oli tasuta ja kondoomid defitsiit ning tõeline mees oli otsustanud, et tema „kinnastega klaverit ei mängi”. Pole kindel, et keskmine eesti mees ka nüüd rasestumisvastaseid vahendeid kasutada oskab, ja võimalik, et nõukaaegne valehäbi raskendab siiani kondoomide ostmist, kuigi neid müüakse igas toidupoeski.
Abort on ikkagi tagajärg, põhjus on hoopis kuskil mujal. Võimalik, et põhjus seisneb ka niinimetatud naiselikkuses, mille üheks komponendiks on allumine mehele ja tema soovidele, pehmus ja vastutulelikkus. Ning mehelikku olemusse kuulub siis vastavalt uhke vallutamine, mille käigus ei tunta huvi, ega me äkki rasedaks ei jää.
Mõistlikum oleks, kui fertiilses eas naine ei seksiks üldse sellise mehega, keda rasedusest hoidumine ei huvita. Nagu teada, on parim vahend rasedusest ja ka suguhaigustest hoidumiseks vana hea „maga üksi”. Täiskasvanud inimene võiks aga ka enne kirehoo võimusse langemist mõelda, kas see on turvaline. Naistele, kelle mehed selle küsimuse vastu huvi ei tunne, peab olema riiklikult tagatud võimalus aborti teha.
Olulisim on ikkagi seksuaalkasvatus. Õudne mõelda, et on inimesi, kes on nõus peaaegu võõra inimesega vahekorda astuma ja ei kasuta kondoomi ajal, kui Eestis on HI-viirusega nakatunute arv meeleheitliku kiirusega tõusmas — ja on teada, et see ei ole juba ammu ainult narkarite või asotsiaalide probleem. Ning ega eestimaalaste abielutruudus pole ka kunagi eriti kõrgel tasemel olnud, ei siin aita naiselikkusega lehvitamine ega kokakunst.
Teine suur probleem on kodune vägivald, mis tavaliselt vaid koduseinte vahele jääbki. Keegi meist ei tea täpselt, kui palju on tuleb ametlikes abieludes ette vägistamist. Eriti vägivaldne oleks neilt naistelt veel ka aborditegemise võimalus ära võtta.
